Teismelise Rünne ettekääne dopingust pääsemiseks: ema ei luba
Energilisest ja heatujulisest Eha Rünnest on saanud Eestis naisheitja sünonüüm. Ütled: naiste kettaheide, mõtled Rünnele. Pole ime, ta on kettaheites ja kuulitõukes võitnud koguni 68 Eesti meistritiitlit.
Viimati mullu võistelnud 53-aastase sportlase loobumisotsus oli kummalisel kombel isegi pisut ootamatu. Igihaljas Eha Rünne, sportliku pikaajalisuse musternäide, on ju alati kohal, valmis kaks-kolmkümmend aastat nooremaid kimbutama. „No kaua võib!” naerab Rünne selle jutu peale lõbusalt. „Mingit kurbust ma küll ei tunne. Kummi on niigi venitatud. Olen saanud spordist kõik, nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki. Tavavõistlustel kindlasti enam ei osale, Eesti meistrivõistlustel mind ei näe.”
Ausus maksis medalid
Eha Rünne isiklik rekord kettaheites on nii kõva kui 63.18. Suvisel Amsterdami EM-il andnuks see neljanda koha, neli aastat varem taganuks Helsingis koguni pronksi. 1988. aastal olid teised lood. Eestlanna jäeti 63.18-ga Nõukogude Liidu meistrivõistlustel kaheksandaks, Souli mängudel jäi käimata. Ida-Saksamaa heitja Gabriele Reinsch viis samal aastal maailmarekordi utoopilise 76.80-ni.
„Tore, et kontroll on läinud tõhusamaks ja dopingu kasutajaid karistatakse. Eks see probleem ju oligi. Trenni tegime ühtmoodi, aga mõne käest lendas ketas kümme meetrit kaugemale,” nendib NSV Liidu meistrivõistlustel juunioride hulgas kuulitõukes kulla ja kettaheites hõbeda saanud Rünne, kes ei soostu oletama, mitu meetrit võinuks keemia talle juurde anda. „Mind seati juba 17-aastase koolilapsena valiku ette. Ütlesin „ei”. Alguses oli hea öelda, et ema ei luba. Pärast ütlesin juba, et see on minu otsus. Arvati, et kui vahetan treenerit, võin meelt muuta. Mäletan, et ähvardati liidu juunioride koondisest välja visata.”
Kui toonased NSV Liidu koondise juhendajad Rünnet hiljem tiitlivõistlustel trehvasid, olid nad meeldivalt üllatunud: tore, Eha, et sa ikka võistled! Omaaegseid võtteid pole tagantjärele jutuks võetud. Rünne usub, et venelastel läheb endistest tavadest loobumiseks paar põlvkonda.
1990. aastal sündis poeg Risto ja pärast seda oli surmtõsine tippsport läbi. Olümpiaunistuse tegi pere kõrvalt sportimist jätkanud Rünne Eesti koondise dressis teoks 1996. aastal. Atlantas sai ta 58.24-ga 26. koha, kaheksa aastat hiljem pääses 41-aastaselt ka Ateena mängudele, kus heitis 54.32 ja oli 37. „Need olid nii erinevad kogemused,” tõdeb Rünne. „Atlantas olin ehe näide sellest, et sporti ei tohi liiga tõsiselt võtta. Olin väga krambis, midagi ei tulnud välja. Ateena oli täielik kingitus, õnneasi, et sinna pääsesin.”
Imetleb abikaasat
Veteranide MM-il neli ja EM-il kaheksa kulda teeninud Rünne kinnitab, et sport pole temalt midagi võtnud, üksnes andnud: ilusaid hetki, imelisi reise, toredaid sõpru ja abikaasa Vello Palmi, kes on olnud 1982. aastast tema juhendaja. 78-aastane Palm jätkab Tallinna Kalevis aktiivselt treeneritööd.