12 küsimust Kert Toobalile - vanusest, vennast, koondisekaaslaste jälgimisest, Raudsepast, vabast ajast ja mõistagi Trumpist

Eesti võrkpallikoondise kapten Kert Toobal alustas Prantsusmaa esiliigaklubis Rennes Volleys teist hooaega. Uurisime 37-aastaselt sidemängijalt alanud hooaja, ent paljugi muu kohta. Kokku esitasime Toobalile täpselt tosina jagu küsimusi.

1. Kuivõrd raske vaimselt oli alustada teist hooaega järjest Prantsusmaa esiliigas, mitte meistriliigas, kuhu sa oma tasemelt samuti kuuluda võiksid?
Loomulikult mõtlen vahel, kas ma peaksin siin ikka olema, aga see on rohkem hooaja alguse asi. Kui rütm on juba sees, siis pole tegelikult vahet, kas mängid kõrg- või esiliigas, sest olen seadnud omale kindlad eesmärgid ning ega mänguliselt või vaimseltki siin kergem pole.

2. Milline hooaja algus seekord sinu jaoks oli?

Hüppasin otse koondisest n-ö liikuvale laevale. Sellises olukorras tuleb vanus kasuks, lihtsam on kohaneda uute mängijatega. Tegelikult on ju ikkagi nii, et mitte ründajad ei kohanda oma mängu sidemängija järgi, vaid vastupidi - mina pean kõigi mängijate omadused ja nüansid selgeks tegema ja vastavalt sellele oma tõsteid suunama. Põhikoosseisus on meil kolm uut meest, mõlemad nurgad ja libero, ning ega ma esimeses mängus kohe pöörase kiirusega tõsteid veel ei jaganud. Õnneks füüsilises plaanis oli hea otse koondisemängudelt klubisse tulla.

3. Kas Rennes'i noormängijad hoiavad kaarega eemale, kui kuulevad, et sinu puhul on tegu peagi keskikka jõudva "vanakesega"?

Õnneks sellist muret ei ole, kuna ma olen nii väljakul kui väljaspool väljakut suhteliselt vaba suhtleja. Mul on omad nõudmised ja kui need täidetakse, siis on kõik lihtne. Olen loomult võitja - tahan võita nii trennis kui mängus. (Muigab.) Ja kui ma näen, et keegi ei viitsi pingutada, siis ma ei jäta seda enda teada. Olen aus, meeldigu see siis või mitte. Õnneks selliseid hetki ei teki üldse tihti, kuna laisku mängijaid pole palju.

4. Kui palju su hüppevõime aastate jooksul on vähenenud?

Ma pole teadlikult viimastel aastatel maksimumi peale teste teinud. Ründelöögi ulatus on mul parematel päevadel olnud 3.45, mis tähendab, et maast lahti hüppasin veidi üle meetri. Kindlasti on need numbrid veidi vähenenud, kuid samas tunnen, et mitte olulisel või märgataval määral.

5. Mil moel saab sinu vanuses mängija veel paremaks minna, end arendada?

Sidemängijal paraneb kindlasti iga aastaga mängust arusaam. Samuti koguneb aastate jooksul üha rohkem tõsteid turjale, mis tähendab omakorda seda, et sa õpid ennast paremini tundma ning oskad pärast ebaõnnestunud tõstet kiiremini probleemile lahenduse leida. Nüansse on meeletult palju, alustades keha asendist ja palli alla liikumisest kuni selleni, kuidas mingis asendis üks käsi teeb rohkem tööd kui teine. Tänaseks ma kontrollingi oma keha päris hästi. Teen nädalas kaks korda koos vastuvõtjatega pool tundi ning üks kord nädalas veel tunni jagu individuaalselt lisatrenni, kus harjutan tõstetel täpselt seda, mida ise vajalikuks pean.

6. Oled sa mõelnud, mida tunneb Rennes'i teine sidemängija Valentin Bouleau, kellel - olgem ausad - sinu tõttu lootust mänguaega saada eriti pole?

Ta on 21-aastane ja mängib õnneks üldiselt pärast liigamänge kohe järgmisel päeval meie farmklubi eest. Kindlasti on tal ambitsioonid ka põhimeeskonna eest mängu saada, aga midagi pole teha. Üritan omalt poolt treeningutel anda talle edasi nii palju oskusi ja kogemusi kui võimalik.

7. Vahetame teemat, kuid jääme siiski Toobalite juurde. Palju sa venna Andrese (28) mänge Antwerpenis oled jälgida saanud?

Kahjuks nende mängudest üldiselt liikuvat pilti ei leia, aga muidu ikka jälgin. Mul on Andrese üle hea meel, meeskond on ühes temaga kenasti liikuma saanud. Algus ongi temasugusel välismaale siirdunud mehel kõige olulisem - et see valutult läheks. Antwerpen on liigas umbes viies-kuues meeskond ning Andres võeti sinna kindlaks esinumbriks. Ta on seal vanuselt teine mees, seejuures järgmine on juba viis aastat noorem. Võib-olla ühest mängust seda aru ei saaks, aga Belgia liiga üldine tase on Eesti omast tugevam ja sellega peaks ka loomulik areng kaasnema. Tunnen Antwerpeni jõusaalitreenerit hästi ning tean, et nad panevad füüsilisele vormile palju rõhku.

8. Kui palju sa teiste koondislaste tegemistel silma peal hoiad?

Eks meil paljudel ole tihti mängud samal ajal, näiteks laupäeva õhtuti, aga tagantjärgi ja meedia vahendusel ikka vaatan. Alles eile õhtul vaatasin Renee (Teppan) ja Martti (Juhkami) koduklubi Innsbrucki Meistrite liiga mängu ning samal ajal rääkisin juttu (Andri) Aganitsaga. Ka Ardo Kreegi mänge jälgin võimalusel televiisorist.

9. Kui populaarne võrkpall Prantsusmaal on?

Alles mõned aastad tagasi võttis üks kohalik spordikanal Prantsusmaa võrkpalliliiga oma programmi. Esialgu suhtuti sellesse ettevõtmisse "ah las ta olla" stiilis, aga juba esimesel hooajal olid vaatajanumbrid sedavõrd head, et nad ise imestasid, miks nad varem võrkpallini ei jõudnud. Rahaline olukord on meeskondades stabiilne, aga mul on kahju, et klubides tegutsevad reeglina inimesed, kes ei ole valmis organisatsioone arendama, edasi viima.

Meie mängudel on alati vähemalt 1000 inimest saalis. Nende jaoks see on traditsioon, viis, kuidas laupäeva õhtut koos veeta. Pannakse ilusti riidesse, tullakse sõpradega koos mängule ja elatakse kaasa. Hiljem minnakse kuskile restorani veel sööma ja toredat õhtut jätkama. Eesti ühiskonnas selline asi paraku puudub.

10. Üks intrigeeriv küsimus ka: kas vabal õhtupoolikul eelistad vaadata võrkpalli Meistrite liigat, jalgpalli Meistrite liigat või korvpalli Euroliigat?

Eks see sõltub mängust. Võrkpalli näen niigi söögi alla ja peale, seepärast jälgin seda pigem siis, kui mõni tuttav mingis mängus kaasa lööb. Ka jalgpalli ja korvpalli vaatan hea meelega, aga kui väga head mängu pole, siis pigem jälgin näiteks ETV Foorumit või mõnda dokumentaalfilmi.

11. Mida erilist või huvitavat tänavusest Eesti liigast välja tooksid?

Ega palju pole jõudnud mänge vaadata, aga näiteks Järvamaa ja Selveri mängu nägin. Mul on hea meel, et Laimons Raudsepp Järvamaa peatreeneriks sai. Ta on meeskonda heas mõttes raputanud ja talle sobibki minu arust selline klubi, kus on võimalik mõni teiste poolt maha kantud mees jalule aidata. Juba Raudsepa esimesest interjuust oli aru saada, et vana hea Laimons on tagasi. Tema huvitavad sõnavõtud toovad kohalikku võrkpalli värvi juurde, mis on oluline. Liiga jõujooned pole palju muutunud, kahju vaid, et TTÜ ära kukkus. Samas on neil noorte näol materjali küllaga, nii et aasta või paari pärast nende samade meestega taas kõrgemate kohtade nimel võistelda.

12. Ja lõpetuseks. Ei saa ju küsimata jätta, kas Prantsusmaal suhtutakse Donald Trumpi USA presidendiks saamisse sama hüsteeriliselt nagu Eesti meedias?

Jah, üldjoontes samamoodi. Isegi Eesti valitsuse lagunemine oli mõne päeva eest meeskonna söögilauas põhiteemaks - kursis olid nii serblane, leedukas, sakslane kui ka prantslased. Seega uudiskünnise ületas seegi. Aga Trumpi teema on nagu ta on - ajakirjandus lärmab ja seepärast ta nii kaugele jõudiski. Poleks temast nii palju räägitud, poleks teda ka presidendiks valitud. (Järgneb siinkirjutaja ja Toobali pikem arutelu sellest, kas me ei peaks Trumpi laimamise asemel arutama pigem selle üle, mis tüüris kümned miljonid inimesed sellise ekstravagantse valikuni.)