Grete Treier: eelkõige peaksid tüdrukud ise suure töö ära tegema

Ajakirja Ma Olen Jalgrattur novembrinumbris võetakse vaatluse alla Eesti naiste rattasport. Küsimus kõlab: Eesti naiste jalgrattasport – kas ainult amatööride ja harrastajate pärusmaa?

Maailma tippude hulka jõudnud endine rattur Grete Treier ütleb loos, et eelkõige peaksid tüdrukud ise suure töö ära tegema: „See tähendab järjepidevaid eesmärgipõhiseid treeninguid, sest kui sportlane on tugev, hakkab ta kindlasti välisklubidele silma.“

Kas ja kuidas pääseda välisklubidesse – just selle üle arutlevad tänased rattasportlased Liisa Ehrberg, Greete Steinburg, Liisi Rist ja Maaris Meier, lisaks veel treener Karmen Reinpõld ja Eesti naiste koondisega tegelev Siim-Erik Alamaa jt. Nad on üldiselt ühel nõul: tippu jõutakse vaid välisklubis treenides ja võisteldes.

Praegu on Eesti naistest amatööride välisklubides vaid kolm: Liisi Rist ja tema õde Daisi Rist (Keukens Redant Cycling Team) ning Maaris Meier (Maiatos/Reabnorte). Järgmisel hooajal sõidab välisklubis neile lisaks veel Liisa Ehrberg (Hollandi amatöörklubis Jos Feron Lady Force).

Rattaajakirja neljandas numbris on veel lugusid:

kui palju makstakse sprindivõitude eest inglasele Mark Cavendishile ja kes oli sprinter hüüdnimega Taškendi Terror;

kuidas näitleja Rasmus Kaljujärv hakkas mõistma rattasõitu kui elustiili;

missuguste fotodega jõudsid Eesti fotograafid Jaanus Ree ja Roman Neimanni Red Bull Illume’i konkursil parimate hulka;

missuguse triki eest pidi rulataja Aleksandr Tubin politseilt pahandussõnu kuulma ja kuidas flatlander Bert Ribul kaheaastasest vigastusest välja tuli;

kuidas eestlane Riho Suun Rahutuuri Moskva etapi sakslase Uwe Raabi ees ära võitis;

kuidas molekulaarbioloog Lauri Peil armus cyclo-cross’i;

kes on aeg-ajalt Tallinna tänavatel sõitvad leopardimehed;

ja nii mõndagi veel.

Rattasõiduajakiri Ma Olen Jalgrattur ilmub kuus korda aastas. Ajakirja toimetaja on pikaajalise ajakirjanikukogemusega Vahur Kalmre ja väljaandja Vahka Meedia.