Mitte sellepärast, et Grizzlies oleks kehv meeskond, lihtsalt neil ei olnud vigastuste tõttu enam kedagi väljakule panna. Näiteks esimest play-off mängu Spursi vastu alustasid Grizzliesi põhiviisikus muldvanad Zach Randolph ja Vince Carter, parimal juhul rollimängija Matt Barnes ja normaaloludes põhiametilt tagumikuga pingi läikimalööjad Chris Andersen ja Jordan Farmar. Nii ei olnudki mingi üllatus, et Spurs pühkis karukestega kõigis neljas mängus põrandat ja väga ühepoolseks kujunenud seeria kõrghetk oli peale viimast mängu Grizzliesi peatreeneri Dave Joergeri antud intervjuu, kus mees ei suutnud oma emotsioone enam kontrollida ja puhkes kaamerate ees nutma. Pisarate põhjuseks ei olnud mitte kaotusevalu, vaid pettumus, et kogu põhihooaja pingutus läks vigastuste tõttu tühja.

Memphis Grizzlies vallandas Joergeri mõni päev pärast seda ja kisa NBA treenerite ühingust tõusis taevani, sest üldiselt peeti tema poolt tehtud tööd meeskonnaga väga heaks. Tegelikult ei olnud Joergeri vallandamise juures aga mingit seost sellega, kuidas ta oma treeneritööga hakkama sai. Grizzlies oli juba eelmise hooaja lõpus valinud endale uue suuna, sest viimase kümnendi jooksul harrastatud kaitsest lähtuv mudasõda, mida meeskonnal meeldis mängida, lihtsalt ei toonud enam edu. Alates uuest hooajast püütakse mängida kiiremini, visata rohkem punkte ja kaitses mitte väga palju järgi anda. Selle asemel, et loota, et senise stiili spetsialist Joerger õpib ise ja õpetab mängijate selgeks uued trikid, oli lihtsam vajutada vähemalt treeneri koha pealt “reset” nuppu. Üheks stiilimuutuse põhjuseks oli ka Grizzliesi kindel soov hoida kinni Mike Conley`t, kes küll kunagi otsesõnu pole rahulolematust Grizzliesi mänguplaani suhtes väljendanud, kuid pole ka mingi saladus, et talle meeldiks rohkem kiirem mäng. Conley ja Grizzlies sõlmisidki rekordilise, 153 miljonit dollarit väärt ja viis aastat pika lepingu.

Zach Randolph

Meeskonna uueks peatreeneriks sai seni Miami Heati abitreenerina töötanud David Fizdale. Lisaks Joergerile lahkusid meeskonnast ka Matt Barnes, Lance Stephenson ja Chris Andersen. Märkimisväärseteks lisandujateks olid Chandler Parsons, James Ennis, Tony Wroten ja Troy Daniels. Eriti just Parsons peaks olema korralik tugevdus ja sobiv mees uuele rünnakul agressiivsemale stiilile.

Lihtne oleks jääda kinni eelmise hooaja tulemusse ja arvata, et Grizzlies saavutab taaskord põhihooaja lõpuks 42-le võidule sarnase resultaadi. Unustada ei maksa aga seda, millistel asjaoludel Memphis 42 võiduni jõudis. Marc Gasol oli suure osa hooajast jalavigastusega väljas ja päris puutumata ei jäänud tervisehädadest meeskonnas vist küll keegi. Grizzlies on mõistmas, et vanusest tingitud vigastused on nende suurim risk, mistõttu alustab senini üks võistkonna liidreid olnud Zach Randolph uut hooaega vahetusmängija rollis. Kandev roll saab meeskonnas olema Marc Gasolil, Mike Conley`l, Tony Allenil ja Chandler Parsonsil. Kui eelmisele hooajale sarnast katastroofi vigastustega ei juhtu, peaks Grizzlies olema piisavalt ühtlane ja piisavalt stabiilne meeskond, et jõuda põhihooaja lõpuks 52-54 võiduni ja läänekonverentsi esinelikusse.