KOMMENTAAR: Kaotusest, mis jättis võidu mulje
Eesti jalgpallikoondise esimene tõsisem mäng Martin Reimi ajastul lõppes küll 0:2 kaotusega, ent mängustiil, mida Kreeka vastu viljeleti, hoidis siinkirjutaja televiisori ette lukustatuna avaminutitest kuni lõpuvileni.
Arutlesin mõnda aega tagasi ühe sõbraga "ilusa jalgpalli" mõiste üle. Tema nimetas oma meeldejäävaimaks jalgpallihetkeks 2012. aasta kevadet, kui Londoni Chelsea bussi parkides Meistrite liiga võitis.
Mina, totaalse jalgpalli, Johan Cruyffi aegse Barcelona ning Jürgen Kloppi suur austaja, ütlesin, et see on jalgpalli surm, kui Chelsea-suguse taktikaga meeskonnad edu hakkavad saavutama. Samas nõustusin, et tagantjärele tollele aastale otsa vaadates oli tõesti tore, et Chelsea võitis - Müncheni Bayerni või Barcelona triumfi keskmine spordisõber tänaseks ilmselt eriti hästi enam ei mäletaks.
Eriti huvitavaks läks arutelu siis, kui sõber leidis endas põhjuse, miks talle Chelsea 2012. aasta stiil - armutu võitlemine ning kaitsele orienteerumine - tugevalt imponeeris. Nimelt uskus ta, et see samastus tema lapsepõlve ning Eesti koondise mängudega, kus ainus lootus tugevamaid üllatada oligi "kaitses kõva" hoida ja vastase mäng võimalikult ebameeldivaks muuta.
Ja nüüd jõuame eilse mänguni. Mulle avaldas muljet, et mäng, mida Reim otsustas publikule pakkuda, ei olnud ühele väikeriigile ju sugugi omane. See kõlab võib-olla liialdusena, aga Reimi meeskonna mängustiil sarnanes eile selgelt rohkem Kloppi Liverpoolile kui Roberto Di Matteo Chelseale! Me suutsime Kreekat eesotsas kahe Euroopa tipptasemel Kostase (Mitroglou ja Manolas) pressida sisuliselt kogu mängu, 2. kuni 90. minutini, ning lõime 15 väravavõimalust!
Jah, spordis loeb tulemus, aga mitte ainult. Minu jaoks on igal juhul eilne ilusa mänguga saadud 0:2 kaotus etem kui näiteks ilmetu kaitses istumisega saavutatud 0:0 viik. Miks? Sest eilse mängu jälgimine ei olnud mingi piin nagu Magnus Pehrssoni aegadel, vaid puhas nauding - ja kas mitte see polegi meelelahutuse juures kõige olulisem?
Ma pole jalgpallispetsialist ega oska täpselt öelda, miks Kreeka pärast avavärava löömist mängu suretada ei suutnud, ent tahaksin loota, et selle peamiseks põhjuseks oli just meie ennastsalgav esitus. Mäng Gibraltariga oli ju samuti silmale ilus vaadata, kuid vastaste seisuse tõttu - kes põhikohaga tuletõrjuja, kes postiljon - ei julgenud ma põhjapanevaid järeldusi reedel veel teha.
Kui vaadata meie koondise põhimehi, siis polegi ehk nii üllatav meie võimekus Kreeka-suguse meeskonna vastu hästi mängida. Meie kaitseliini juhib Liverpoolis mängiv Ragnar Klavan ning keskväljal orkestreerib Poola liiga resultatiivseim mees Konstantin Vassiljev. Need on meeskonna kaks olulisemat positsiooni, mille ümber peaks saama ka veidi nõrgemaid mängijaid kasutades tugeva koosluse ehitada. Nagu viimane nädal tõestas, on meil Mattias Käiti, Karol Metsa ja Pehrssoni poolt imekombel koondisest välja jäetud Siim Lutsu näol olemas ka nooremapoolsed mängijad, kes koondisse vajalikul määral uljust ja energilisust toovad.
32-aastase Vassiljevi geniaalsusel ei näi olevat otsa ega äärt. Tema sooritusi jälgides taban end tihti mõttelt: kas tõesti on sedavõrd osav mängumees sündinud Eestis? Täpselt samamoodi mäletan end mõtlevat ka lapsepõlves, kui ei suutnud uskuda, et minu suurim iidol, müstilise väljakunägemisega Jari Litmanen on pärit Soomest, meie lähimast naaberriigist! Loodan, et ka Vassiljev jätkab karjääri sarnaselt Litmanenile senikaua, kuni on sisuliselt 40 ning kõigist meeskonnakaaslastest poole aeglasem, ent jätkuvalt poole parem.
Koondise järgmine MM-valikmäng leiab aset kuu aja pärast võõrsil alagrupi favoriidi Belgia vastu. Jään huviga ootama, kas ja kuidas õnnestub Reimil meeskond täieliku Euroopa tipu vastu mängima panna. Vahepealsed kuu aega saab tunda aga koondise üle kindlasti rõõmu - Tarmo Rüütli tekitatud säde on meeskonnas tagasi.
