Juhtus see eelmise hooaja play-off'ide esimese ringi seeria viiendas mängus Toronto Raptorsi vastu, kui seeria üldseisul 2-2 läks Indiana Pacers neljandat veerandit mängima 90:77 eduseisus. Tulikuum Paul George oli tolleks hetkeks visanud juba 37 punkti ja Raptors oli kui mitte veel pikali löödud, siis juba vähemalt käpuli surutud. Mäletan mõtet, et ainus võimalus, kuidas Indiana selle mängu (ja kogu seeria) võib veel kaotada on see, kui Vogel võtab neljanda veerandi alguseks George'i pingile ja Pacersi mäng laguneb. Nii läkski. Raptorsi liidrid DeRozan ja Lowry alustasid viimast veerandit ja Raptors tegi 21:2 (!!!) spurdi samal ajal, kui George pingil ja Pacersi mehed väljakul maha jahtusid. Pacers kaotas mängu ja lõpuks ka kogu seeria. Kahjuks on NBA peatreeneri töö mõnikord nagu sapööri amet, kus esimene suurem viga on tihti ka viimane, ja ehkki üldiselt oli Vogel Pacersi eesotsas teinud head tööd, valis Bird uue suuna.

Sarnaselt nii mõnelegi teisele meeskonnale algas ka Indiana Pacersi jaoks eelmine hooaeg stiilimuutusega. Eesmärk oli mängida kiiremat ja ründavamat korvpalli. Paraku polnud uus taktika kuigi edukas ja mõne kuu pärast pöördus Pacers tagasi oma vana strateegia juurde, kus olulisem roll on kaitsel. Rünnakuolukordadele otsitakse pikemalt lahendusi. Ühelt poolt polnud Pacersil kiirema stiili mängimiseks piisavalt sobivaid mängijaid, teiselt poolt võib väita, et Vogel pole sellise stiili jaoks sobiv treener. Kahe hooaja vahel otsis Bird lahendusi mõlemale probleemile.

Pacersist lahkusid Jordan Hill, George Hill, Solomon Hill, Ty Lawson, Ian Mahimni ja kolm olematut rolli kandnud mängijat (Barać, LeVert, Preldźić). Meeskonnaga liitusid Aaron Brooks, Jeff Teague, Al Jefferson, Kevin Seraphin, Thaddeus Young, Nick Zeisloft, Jeremy Evans ja draftist Georges Niang. Uueks meeskonna peatreeneriks nimetati Nate McMillan. Ainus tõsisem kaotus Pacersi jaoks oli Hill, kuid nii Teague kui ka Brooks on väga väärilised asendused ja ründavama stiili jaoks isegi palju sobivamad. Pacers saab juurde palju korvialust jõudu Jeffersoni ja Youngi näol, kes on mõlemad suureks abiks, kui Pacers peab punkte leidma pikematest rünnakutest.

Kui eelmisel hooajal oli Pacersi jaoks midagi väga positiivset, siis oli selleks Paul George'i mäng. Peale õõvastavat vigastust jõudis George mõne mängu juba teha ka üle-eelmisel hooajal, kuid eelmise hooaja korralik ja stabiilne esitus koos mõnede sähvatustega annab alust optimismiks, et George on teel tagasi liiga absoluutsesse tippu. Mees ise on igatahes suure suuga lubanud, et tema eesmärk on olla uuel hooajal NBA kõige väärtuslikum mängija. Ka oma esimest hooaega mänginud Myles Turneri sooritused tuleb kanda positiivsele poolele.

Lisaks eelpool mainituile saab meeskonnas oluline roll olema ka Monta Ellisel, Rodney Stuckey'l ja C.J. Milesil. Puhtalt paberil ja nimede poolest on Pacers kindlasti Idakonverentsi ülemises pooles ja play-off'idesse jõudmine ei tohiks olla mingi probleem. Tõeliselt musta hobusena võib Pacers ratsutada põhihooaja lõpuks ka idakonverentsi esikolmikusse, kuid uue treeneri ja paljude uute mängijate sulandumiseks vajalik aeg nõuab ilmselt oma ja Pacers lõpetab põhihooaja 48-50 võidu ja play-off'ideks neljanda või viienda asetusega.