Sakslasest jalgpallitreener õppis ära eesti keele: see näitab, et austad kohta, kus elad

Tsiteerib Aristotelest. On olnud pirukaauto juht. Kes küll? Septembrikuus oma 40. sünnipäeva tähistanud sakslane Lars Hopp on kaheksa ja poole Eestis veedetud aastaga keele korralikult suhu saanud. Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö koordinaator räägib julgelt ja ei pelga vigu. Kuidas läheb Eestis? Kuidas läks varem?

Sind kutsus Eestisse Frank Bernhardt, kes tuli sinust siia veidi varem.

Sel hetkel ma jalgpallis täiskohaga ei töötanudki, mängisin ise ja olin abis Kieli FC Südi juures. Kuna palk polnud piisav, tegin ka kontoritööd. Olin sekretär ühes Taani klientidega tegelenud advokaadibüroos. Ma olen jalgpalli kõrvalt ka ehitaja ja pagarikoja autojuht olnud! Kui ma tagasi vaatan, siis see oli väga kasulik aeg. Nüüd ma tean, kui õnnelik saab olla, kui töötad millegagi, mida sa armastad. See ei tundu tööna, see on midagi, mida sa teha tahad. Kui sul võrdlusmomenti ei ole, siis unustad selle vahepeal ära. Seal advokaadibüroos oli meie kontor väga hästi organiseeritud ja efektiivne. Seal oli palju organisatoorseid asju, mida ma sain Eestis alguses ära kasutada. Kõik noortekoondiste programmid, talenditreeningud sain nende teadmiste abil üles ehitada.

Bernhardt on praegu Malaisia U23 koondise peatreener. Kas ta uurib, mis Eestis toimub?

Muidugi, me oleme üksteist külastanud, käisin Malaisias ka. Ta läks veel rohkem ida ja ida poole (muigab – toim.).

Kas ta sind taas enda juurde ei tahtnud?

Me rääkisime sellest. Käisin seal, aga leidsin, et mulle meeldib Eestis rohkem olla. See oli õhus, aga otsustasime lõpuks perega, et jääme siia. See käik oli tegelikult huvitav kogemus.

Seal peaks jälle uut keelt õppima hakkama! Sul on väga hea eesti keel.

Õppimine võttis päris palju aega, kõik rääkisid minuga ju alguses inglise keeles! Ma pidin inimesi paluma, et nad minuga eesti keelt kasutaksid. Jalgpalliga on ju lihtne, sa näed mängu ja hakkad nii ka sõnadest aru saama. Kõige olulisem on rääkida ja mitte eksimusi karta. Sain aru, et inimestele meeldib, kui ma rääkida üritan. Perfektne ei saagi olla. Frankiga käisime paar kuud kursusel ka, aga seal väga palju selgemaks ei saanud, võibolla ainult grammatikat. Kursusel nad ei ütle ju sulle, mis on suluseis. Kõige rohkem õpid, kui räägid ja saad küsida. Kõige tähtsam ongi kogu aeg küsida, kui mõnda sõna ei tea.

Kas kirjutad ka eesti keeles?

Jah. Kui on ametlikum kiri, siis küsin kolleegide käest, kuidas täpselt on. Teen palju grammatikavigu, aga kõik saavad aru, mida ma öelda tahan. Kui teema ei ole jalka, siis on muidugi natukene raskem rääkida. Näiteks tehnika- või poliitikajutus on palju sõnu, mida ma veel ei tea.

Oleksid siin vabalt inglise keelega ka hakkama saanud.

Jah, aga kui elad teises riigis, pead vähemalt proovima kohalikku keelt rääkida. See on auasi. See näitab, et austad kohta, kus elad. Kusjuures, ma tahaks natuke rohkem ka vene keelest aru saada, aga see võtab praegu veel aega.

Asusid Eestisse tööle 2008. aasta alguses. Kas uskusid, et jääd nii kauaks?

Ei, pigem mitte, aga ma juba toona mõtlesin, et kui kõik klapib ja sobib, siis miks mitte. Ma olen aru saanud, et liiga palju plaane ei saa teha, elu teeb oma otsused ise. Teadsin, et tahan jalgpalliga tegeleda ja treenerina töötada. Kui sünnilinn Kiel välja arvata, siis Tallinn on olnud see linn, kus ma olen kõige kauem elanud. Tallinn on kodune ja mulle meeldib väga, et siin ei ole ainult üht liiki arhitektuuri. On vanalinn, on tüüpiline Eesti stiil – Nõmme ehk puumaja metsas. On modernsed hooned, on stalinistlik stiil. Samal ajal on ka Skandinaavia stiili, mis on mulle varasemast tuttav. Ainult Vene stiil on vürts supi sees (muigab – toim.).

Kui palju sulle Saksamaalt kirjutatakse, et soovitaksid mõnda noort?

Vahepeal ikka juhtub, aga ma ei ole agent, ma proovin aidata, aga samas ka eemale hoida. Ma saan esimese kontakti luua. Paar mängijat on nii minu kaudu testima saanud küll. Ma tahaks klubidele rohkem öelda, et näe, siin on hea mängija, aga see on teiste inimeste töö. Mängijad tulevad ka vahepeal uurima, kas on võimalik välismaale aidata või kas on mõistlik Eestis klubi vahetada. Ma üritan olla tagasihoidlik ja ettevaatlik, ma ei ole ühegi klubi poolt, aga saan öelda, mis on ses vanuses tähtis. Kui mängija kolib Tallinnasse, kas ta saab siis korralikult süüa? Kui ta elab viie-kuue inimesega koos, kas ta saab siis korralikult magada ja välja puhata? Nendele asjadele peab mõtlema. Ma juhendan, aga otsus peab tulema mängijalt ja vanematelt.

Mis on Eesti noortejalgpalli suurim nõrkus?

Konkurentsipuudus. Vahepeal on nii, et üks meeskond võidab oma vanusegrupis mitu aastat kõik mängud. Mõnel mängijal polegi võibolla kogemust kaotusseisus olemisest. Ollakse oma mugavustsoonis. Meil on mängijaid, kes suudavad heal tasemel mängida, aga lõpuks otsustab see, kas sa teed seda iga päev või mitte. Mitte nii, et oled kolm kuud mugavustsoonis ja siis tuleb tähtis mäng. See oli ka eliitliiga loomise mõte – nii saavad parimad omavahel mängida.

Kui sa Eestisse tulid, koostasid kohe mängijate andmebaasi. 2009. aastal oli seal 440 mängijat, kui palju praegu on?

Üle tuhande kindlasti. Kõige tähtsam on, et need treenerid, kes mõne vanusegrupiga töötavad, mäletavad, et see oli see pikk poiss ja see oli see hea tehnikaga lühike poiss. Andmebaas garanteerib, et sa ei unusta kedagi, kes on kunagi silma paistnud. Kui vanusegrupile tuleb uus treener, saab ta kohe grupi läbi töötada. Nii on hea mängijatele öelda, et kõik on teie käes, me ei unusta teid, me vaatame, kuidas mängite. Eesti tippu jõuda on palju reaalsem kui Saksamaa tippu.

Jah, aga Eesti tipust on veel pikk tee edasi.

Tähtis on see, et nende isu täis ei saaks. Kui üks eesmärk on täidetud, peab kohe uue eesmärgi seadma. Kui seda ei tee, lõpeb areng. Üldiselt on fakt see, et kui tahad täiskasvanuna välismaale mängima minna, pead Premium liiga profiklubi võtmemängija olema. Huvitav, et kui oled kümme aastat noortega töötanud, siis saad aru, et A-koondisse jõudvad mängijad jagunevad kahte kategooriasse. Ühed on ilmsed variandid nagu Rauno Sappinen, kes on alati hea tehnikaga meeskonnamängija olnud. Tal olid noormängijana kõik vajalikud omadused olemas ja nüüd on ta end edasi arendanud. Ta on kogu aeg hungry (Lars küsib, kuidas see eesti keeles kõlaks, vastan “näljane”, edaspidi kasutab ta juba seda sõna – toim.) end parandama. Teise lahtrisse kuuluvad need, kes olid veidi vähem talendikad, näiteks Andreas Raudsepp, Artur Pikk või Ilja Antonov. Treeneritel ei ole nendega kunagi probleeme, nad on tüübid, kes saavad tagasilöökide korral neist üle ning töötavad end taas üles. Mõlemal rühmal on selline iseloom, et neil pole peaaegu üldse treenerit vaja. Annad õige suuna ja nad teevad kõike ise. See on Eestis eriliselt tähtis, sest siin pole igapäevast akadeemia toetust. Põhimõtteliselt annab Eestis akadeemia mõõdu välja ainult noortekoondis. Siin on meil fitnessitreenerid ja videoanalüütik, lisaks saame toitumisnõu anda. Me oleme tippakadeemiatega enam-vähem samal tasemel. Aga kuna me ei ole iga päev mängijatega koos, siis on palju vastutust klubide ja mängijate õlul. Mulle meeldib üks Aristotelese tsitaat: “Me oleme, mida me korduvalt teeme. Suurepärasus ei ole tegu, vaid harjumus.”

Sinu juhendatav U17 koondis pole sel aastal ühtegi mängu võitnud. On see põhjus muretseda?

Iga vanusegrupp on erinev ja selle grupiga on nii, et ma pole nendega varem töötanud. Pärast Ukrainat (U17 koondis mängis augustis kaks korda Ukrainaga, kaotati 0 : 2 ja 0 : 1 – toim.) tundub mulle, et oleme õigel teel. Valikturniir on alles ees. Mul poleks selle vastu midagi, kui sealt tuleks esimene võit. Ukrainas me tundsime, et midagi hakkab toimuma! Ukraina on Euroopa esikümne võistkond ja seal oli poolaegu, kus Ukraina ei saanud üldse pealelöögilegi. Ma ei mäleta, et nii tugeva vastase vastu oleks varem nii olnud. Me oleme palju paremad kui aasta alguses. Mõni mängis Euroopa tipptaseme vastu kaitsefaasis peaaegu perfektselt!

Oled töötanud ka FC St. Pauli reservtiimi juures. See on ju kõige vabameelsem ja pungim klubi maailmas.

Kui mina seal olin, oli nii, et pärast põhimeeskonna mängu tuli ka peatreener klubihoonesse, rääkis fännidega ja jõi paar õlut. Seal austavad kõik klubi atmosfääri, kõik on kõigiga võrdsed – peatreener ei ole kellestki parem, kõik on samas laevas. See oligi päriselt nii, see pole mingi marketing! Seal on lubatud olla teistmoodi, tolerants on St. Paulis üks tähtsamaid asju. Väga suurepärane ja eriline klubi, kuidagi nii tõeline! Kolmandas Bundesligas oli meil rohkem pealtvaatajaid kui esimeses! Fännid tundsid, et klubi vajab toetust.