Laupäeval Hawaiil: Kotšegarovi ja Alberti duell triatloni suursündmusel
Legendaarse võistluse näol on ühtlasi tegemist 3,8 km ujumisest, 180 km rattasõidust ja 42 km jooksumaratonist koosneva täispika triatlonidistantsi maailmameistrivõistlusega.
Alberti ja Kotšegarovi duelli on Eesti triatlonihuvilised oodanud juba aastaid, ent seni pole mehed pikematel startidel, rääkimata Hawaii võistlusest, veel kordagi vastamisi olnud. Ironman sarja võistlustel on koguni teadlikult välditud samadel võistlustel osalemist, seda põhjusel, et kvalifikatsioonisõel Hawaiile pääsuks on tihe ning üksteise eest väärtuslikke punkte noppida poleks lihtsalt arukas.
Mehed ise on ikka kodumaist spordipublikut püüdnud aeg-ajalt sõnadega rahustada. Näiteks ütles Albert pärast planeeritud katkestamist mullusel Valga poolpikal triatlonil järgmist: „Küll me oma sportliku pürotehnika varud ükskord ka rahva ette toome. Trennis tegeleme väiksemat sorti paugutamisega kogu aeg.“
On loomulik, et heade sõprade ja treeningkaaslastena tekitab peatne vastaseis meestes endiski kerget elevust. Kokku neljal korral Hawaiil esinenud Albert jääb prognooside tegemisel siiski sõbramehelikult tagasihoidlikuks ning leiab, et füüsiliste omaduste poolest on Kotšegarov temast selgelt üle. „Kirill on noor, kiirem ja tugevam nii rattas kui jooksus. Samas mina oman kogemusi, kuidas Hawaiil võistelda,“ toob Albert mõlema tugevused esile.
„Minu kogemus piirdub 2010. aastast ujumise ja mõnekümne kilomeetriga sadulas. Mina lähen tegema oma võistlus nii-öelda klapid peas,“ räägib Kotšegarov ning lihvib profiili veelgi madalamaks: „Ei tahaks intriigi kohe ära rikkuda, aga minu tasemel ujumisega on hetke Hawaii taseme juures raske väga kõrget kohta loota. Seega loodan, et Marko suudab ennast täielikult realiseerida ja saavutab koha esikümnes.“
Treeningud Arizona väikelinnades
Viimased kuus hooaega Eesti pikamaatriatloni lipukandja rolli täitnud Alberti teekond järjekordsele Hawaii Ironmanile võttis sedapuhku aega kaks aastat. Mononukleoosi, kõigi muude tervisehädade ja ebaõnne nahka läinud mullune hooaeg valmistas Albertile rohkelt pettumust ning mees oli sunnitud triatlonispordi tähtsaimat võistlust, okas hinges, teleri tagant jälgima.
Halb saatus ei vintsutanud visa raudmeest siiski kaua ning tänavu on edunäljast kannustatud Albert teinud oma senise Ironman-karjääri vaat et kõige parema hooaja. Kolmas ja neljas koht kõrgetasemelistelt kontinentaalmeistrivõistlustelt Lõuna-Aafrikas ja Frankfurdis tagasid Albertile mitte üksnes Hawaiiks vajaliku arvu kvalifikatsioonipunkte, vaid ka kohati kõikuma löönud eneseusu taastumise.
Viimaseid ettevalmistusi on Albert kõrge mängu eel teinud peamiselt Ameerika Ühendriikides, Arizona osariigi Tucsoni ja Prescotti väikelinnades, kust enam kui nelja ja poole tuhande lennukilomeetri kaugusel asuvasse Kailua-Konasse liigub kogenud triatleet kõigest kolm päeva enne starti.
„Võistlusteks valmistumisel võtsin sellel aastal suuri riske,“ tunnistab Albert. „Peamiselt selle tõttu, et igasugu teisi, natukene vähem riskantseid variante, olen juba proovinud. See on nagu lastega puzzle kokku panemine, alati on mõned tükid puudu ja nende välja ilmumise võimalus on väike, kuid siiski võimalik.“
Nii on Albert püüdnud ettevalmistusel erilist tähelepanu pöörata oma kuumataluvuse parandamisele. Lisandunud on ka treenimine keskmäestiku tingimustes, mille positiivset mõju mäletab Albert hästi aprillikuiselt Lõuna-Aafrika Ironmanilt.
„Treenimine kuni 38 kraadises kuumas oli väljakutsuv. Vahet pole, et kõik räägivad, et “kuiv” kuum pole üldse nii hull kui “märg” kuum. Kui ikka kuplialuse soojaks kütab siis on suhteliselt kehva olla,“ meenutab Albert kolm nädalat kestnud laagrit Tucsonis, kus temperatuuri poolest valitsesid Hawaiiga sarnased tingimused.
Tõsi, Hawaiile omase õhuniiskuse puudumine paneb Albertit kohati muretsema. Pigem eelistaks ta Arizonas näha hoopis lõgismadude puudumist, kellega kohtumised on üksnes koduste rästikute-nastikutega harjunud põhjamaa mehele kujunenud argielu ehmatavaks osaks. „Madudega kohtumised on saanud siin liiga igapäevaseks ning igal ratta- ja jooksutreeningul saab mängitud mängu „oks või madu““, muigab Albert soovimatuid kohtumisi meenutades.
Kuus aastat kestnud teekond
Albertist seitse aastat noorema Kotšegarovi hooaeg on kohati veelgi tormilisemaks kujunenud. Möödunud aasta novembris saavutas Kotšegarov legendaarses Chattanooga lõpuspurdis elu teise Ironmani etapivõidu, millele lisas tänavu juulis Suurbritanniast veel kolmandagi. Õnnetul kombel lendas vastu taevast vaid maikuu Texase Ironman, kus poodiumikohas kinni olnud eestlane eksis lõpu eel rajavalikuga ning kaotas sellega kõrge lõppresultaadi.
Heade tulemuste valguses on üllatav, et Kirilli paus Hawaiilt on kujunenud suisa kuueaastaseks. Ja ega 2010. aastastki tal katkestamise näol head meenutada ei ole. „Toona olin ma selleks võistluseks veel liiga "toores". Päris mitu aastat ei tahtnud ma Hawaiile tagasi minna. Alles viimased kaks aastat tunnen, et nüüd olen piisavalt kogenud ja saavutanud teatud taseme, et võistelda maailma eliidiga,“ mõtiskleb 30-aastane Kotšegarov, kes jõudmas pikamaatriatloni parimasse ikka.
Sarnaselt Albertile on Kotšegarovgi lihvinud viimast Hawaii-eelset vormikõverat Ameerika kuumemates osariikides. „Pärast UK Ironmani võtsin kaheks nädalaks aja maha ja laadisin akusid, edasi jätkus ettevalmistus Eestis,“ räägib Kotšegarov. „Viimast tõsist treeningtsüklit tegin USA-s New Mexico osariigis Los Alamose linnas. Seal harjutasin kolm ja pool nädalat 2200 meetri kõrgusel merepinnast.“
Pool kuud enne otsustavat starti treenis Kirill juba Kailua-Konas, et harjuda võistluspaiga oludega. Kuigi Kotšegarov on Ironman sarjas saavutanud häid tulemusi pigem jahedamates tingimustes, ei ole talle kõrges kuumuses ja õhuniiskuses peetud spordilahingud samuti võõrad. Oma esimese Ironman võidu saavutas ta 2009. aastal just soojas Floridas, möödunud novembris läbis aga kannatuste raja Malaisia 40 kraadises kuumuses.
Seda, kas Hawaii rasketes oludes kaks Eesti raudmeest teineteise heaks ka koostööd plaanivad teha, ei ole Kirill sõnul eraldi läbi arutatud. „Aga distantsil võib kõike juhtuda. Kindlasti, kui vajadus tekib, toetame ja aitame üksteist,“ on Kotšegarov veendunud.
