MMA Blogi: Kes senti ei korja, see eurot ei saa
Aga väikesed võidud, mis on pideva arengu majakaks, on olemas. Igal treeningul paneb millegi olemasolu (või puudumine) silma särama. Võib-olla ei paista see sära kohe esimesel hetkel matilt tulles välja või on kergelt varjutatud jumeka sinaka toonina silma lähiümbruses, aga see on kindlasti olemas. Ja siililegi selge, et väikesed võidud viivad suurteni!
Kuidas kogunesid minu sendid?
Koormuste suurendamine. Keerasin hommikustele füsiotreeningutele vinti peale ning lükkasin seeriad ja kordused maksimaalse võimaliku-mõistlikuni. Kui varem oli nende treeningute intensiivsus nullist viieni skaalal „1" või „2", siis nüüd on stabiilselt „3". Aga võit ei seisne mitte koormuse tõstmises, vaid selles, et keha võttis selle väga kiirelt ilma probleemideta omaks.
Keskendumine tehnilistele detailidele. Maasvõitluses olen 12 nädalat tegelenud ühe spetsiifilise asendi ja oma mängu lihvimisega selles asendis. Drillide olemus on üles ehitatud selliselt, et treeningust treeningusse on minu paarilistel kasutada väga palju erinevaid lahendusi, võimalusi ja relvi, kuid mina pean püsima paari kindla „liigutuse" juures. Arusaadavalt tuleb sellise kontseptsiooni juures ühe õnnestunud korduse kohta päris palju ebaõnnestunud kordusi. Suudan iga nädala-paariga nullida vähemalt ühe ebaõnnestunud korduse põhjuse. Suudan iga nädala-paariga aina vähem kaotada. Lisaks tehnilisele edule on seda tüüpi treening aluseks ka vaimujõule.
Keha lubab rohkem. Nädalatagusel maasvõitlustreeningul lahendasin vastase rünnaku vasturünnakuga, mille sooritamise tulemusena sain paugu vastu opereeritud õlga ning tulemuseks kõige karmima operatsioonijärgse valu, mida õlas seni tundnud olen. Valust taastusin nädalaga. Nii, ja võit? Võit seisneb selles, et see on esimene kord, kui keha lasi mul üldse sellist tehnikat sooritama minna ning ei lülitanud liigutust ise välja.
Vähem ebaõnnestumine. Baasi ladumise ajal on minu üldfüüsilised treeningud maakeeli öeldes ebaõnnestumispõhised - maht ja koormus on piisavalt suured, et mul ei ole võimalik kesta ja teha maksimaalset tulemust treeningu lõpuni välja. Tsükli eelviimase nädala treeningutel tekkis väsimus lõike joostes paar meetrit hiljem kui tavaliselt. Ja pärast väsimuse teket suutsin sooritada harjutuse hea vormiga kuni lõpuni välja. Siit kogunes rohkem kui üks sent.
Parem keskmine. Möödunud neljapäevasele ÜKE treeningule eelnenud ööl painasid mind kõhuvalu ja -krambid - olin Tallinnas treenimas käies üles korjanud mingi kõhuviiruse. Treeningud tegin ikka ära, aga omajagu tühm oli olla. Kiirus-kordustele suunatud ringtreeningu sooritasin üsna madalatele numbritele, aga need numbrid olid paari võrra suuremad kui eelmise hooaja „halbade päevade" numbrid. Selle hooaja metsa läinud treeningud on juba praegu keskmiselt vähem halvad kui eelmise hooaja omad.
Võimsus hiilib märkamatult ligi. Ülemöödunud nädalal toimunud lähivõitlustreeningul avastasin, et aastaid ühe konkreetse mahaviimise juures vastase alla ikka ja jälle kinni jäädes lahendasin selle olukorra endalegi märkamatult ära. Kuigi ülejäänud treeningu õnnestumisprotsent oli ainult 60:40 minu kasuks, andis see lahendus signaali, et asjad liiguvad õiges suunas.
Nokk kinni, saba lahti. ÜKE treeningute lõiguajad läksid ajutiselt kehvemaks - jooksutempo aeglasemaks ... sest lõikudevaheline pulsi taastumine liikus sammu edasi, harjumatult kiireks. Pidin alustama uue lõigu jooksmist jalalihaste jaoks harjumatult kiiresti. (Aga paari nädalaga sai ka tempo tagasi võetud.)
Võtan, mis võtta annab. Erialatreeningutel olen viimasel ajal täheldanud, et võtan taas vastu aina rohkem kaotusseisus olevaid lahinguid ning proovin ikkagi oma esialgse plaani läbi suruda (alternatiiv oleks kaotus vastu võtta, teha peas väike taaskäivitus ning alustada uue plaani mängimisega). Erinevalt varasemast ei lahenda ma neid kohti enam nii palju jõu kui tehnilis-vastupidavusliku ülemängimisega - surun kaotusseisust enda tehnilist lahendust vastase rünnakule või vasturünnakule peale üks kord rohkem, kui tema seda suudab. Mõnikord lähevad kordusnumbrid päris utoopiliseks, kui pead ühte haaret 15-20 x järjest võtma. Kohati võib see olla natuke rumal ja ebaoptimaalne töö, aga samas võimaldab treeningul oluliselt suurendada kõrgema intensiivsusega tööminutite arvu + testida rööbastelt lahkuva rongi rajale tagasisaamise suutlikkust sein seina vastu meetodil.
Vastused lugejate küsimustele
Kysija (15.09.2016 14:25)
Saan aru, et UFC on põhieesmärk. Samas on päris mitmeid UFC võitlejaid läinud Bellatori just põhjusel, et seal on võitlejal rohkem võimalik raha teenida. Üks asi on kindlasti au ja kuulsus, teine asi on aga puhtalt äriline osa. Usuks et Bellatori meistrid oleks UFC-sse tulleks vähemalt top 10 seas, kui mitte top 5 hulgas. Alvarez on näiteks UFC tsempion, kes varasemalt oli Bellatoris tsempion. See ei võtaks ka võimalust minna UFC-sse tulevikus.
(Küsimus on jätk eelmises blogiposti Eksperiment vastusterubriigis algatatud teemale).
Raha ei ole olnud sellel teekonnal minu prioriteet. Leib peab muidugi laual olema, aga näiteks vaid üks minu eelmise hooaja matšivalikutest on eelarveliselt mingisugustki mõtet kandnud. Kindlasti ei alahinda ma Bellatori meistreid või mõnes kaalus ka nendele järgnevat paari meest, aga UFC tippmeeste ešeloniga see siiski võrreldav ei ole. Ei saa välistada, et Bellator vms minu teele millalgi jääb, aga nagu ka ise tõdesid, on põhieesmärgiks UFC.
