29 PÄEVA NBA HOOAJA ALGUSENI: Kevin Durant heitis vaenlasega ühte voodisse. Miks ometi?
Järgmise 30 päeva jooksul avaldab Delfi eelvaated uuele hooajale kõigi 30 NBA meeskonna kohta. Iga päev üks meeskond. Alustavad eeldatavalt nõrgemad ja lõpetavad tiitlipretendendid. Täna aga soojenduseks veidi pikemalt kahest olulisest sündmusest, mis jäävad mööduvat NBA suve meenutama.
Tim Duncani ketsid ...
... ripuvad varnas, kuid Spursi fännidel puudub muretsemiseks vähimgi põhjus. Viimase, pehmelt öeldes "juba tühjast sidrunist olematu tilga välja pigistamise" hooajaga kandis Duncan hoolt, et Spursi üleminek Duncani ajastust Duncani järgsesse ajastusse oleks nii sujuv kui võimalik. Mida tähendas LaMarcus Aldridge`i (ja Spursi) jaoks "The Big Fundamentali" käest tasuta saadud ühe hooaja pikkune mentorlus, mõistame tõenäoliselt alles tulevikus. Tagantjärgi tark olles oleks Duncani egoistlikust seisukohast karjäärile punkti panemiseks parim võimalik hetk olnud peale üle-eelmist hooaega, kus küll kaotati play-offide esimeses ringis Clippersile, ent kus Duncan oli oma meeskonna selge liider, tänu kellele venis üks mälestusväärsemaid esimese ringi seeriaid 7-mänguliseks. Spursi õnneks on aga Duncani isiklikus sõnaraamatus selle koha peal, kus selgitatakse sõna "egoism" tähendust, leht välja rebitud ja ära põletatud.
Lisaks muljetavaldavate statistiliste näitajate ja meeskondlike saavutuste poolest jääb Duncani karjäär paljudele meelde ka just seetõttu, et nii vähe tähesära langes mehele endale. Meedia tähelepanu, üüratud sponsorlepingud ja ülevõlli kuulsus polnud kunagi Duncani eesmärk. Koos meeskonnaga võitmine oli. Nii nagu möödus kogu karjäär, nii lahkus Duncan ka korvpallist - vaikselt, liigse tähelepanuta, meeskonnakaaslasi, Spursi ja fänne tänades. Lahkumiseks ei olnud vaja südantlõhestavat luuletust, meeskonna noormängijate tuleviku arvelt pool hooaega linnast linna kestvat auringi või 50 pealeviset karjääri viimases mängus. Irvhambad itsitasid, et Duncan olnuks loobumisteatele Twitteris järgnenud tänu- ja austusavalduste laviini peale kindlasti liigutatud... Kui ta vaid kasutaks Twitterit. Duncani lõpuni endale truuksjääv vanakooli stiilis käitumine väärib aga kindlasti respekti. Lõpuks oli Gregg Popovich see, kes ajakirjanike ette astus Tim Duncani loobumisest rääkima. Iga Spursi ja NBA fänn peaks Tim Duncani tähenduse mõistmiseks vaatama klippi harva nii emotsionaalsest Popovichist.
Tunnistan ausalt, et San Antonio Spurs ja Tim Duncan pole kunagi olnud mu lemmikuteks. Eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses viljeletud tapvalt efektiivne, aga tapvalt igav kaitsest lähtuv mängustiil polnud tollal lihtsalt minu maitse. Gregg Popovichi vaieldamatu geniaalsus, meeskonna ja mängijate võime areneda ning muuta oma mängustiili vastavalt reeglimuudatustele, trendidele kui ka lihtsalt konkreetsest vastasest tulenevalt on mu suhtumist muutnud. Kuid mu meelemuutuse peamiseks põhjuseks on siiski Spursi kui organisatsiooni pea katkematu soov jõuda oma eesmärkideni õigel moel. Meeskonna löögivõimelisus ei saavutata mitte omaniku rahakoti toel, vaid läbi õigete draftivalikute ja mängijate arengu. Võtmesõnaks on lojaalsus. Spursi mängijad on lojaalsed meeskonnale ja Spurs ei jäta neid “ripakile”. Parimaks näiteks on Ginobiliga suvel sõlmitud 14 miljoni dollari väärtuses aastane leping. Vabaagendile Ginobilile Philadelphia 76ersi poolt tehtud pakkumine (2 aastat ja 30 miljonit dollarit) sundis Spursi just sellisele lepingule, ehkki karjääri loojangule vastu ratsutav Ginobili vaevalt et väärib järgmise hooaja teenete eest sellist summat. Kuid Spurs ei maksa mitte tuleviku, vaid mineviku teenete eest, sest Ginobilit peetakse, arvestades ta olulisust Spursi saavutuste juures, senini alamakstuks. Kõrbes nimega “Kõik On Äri” on Spursi säärane käitumine värskendavaks veesõõmuks.
Spursi kui mängijatele lojaalse organisatsiooni ja mikroskoopilise egoga Duncani vaheline sümbioos, kus tähtis oli võitmine, tehes seda sada protsenti väärikalt ja õigel moel, on midagi sellist, mida me ei pruugi NBA-s enam kunagi näha. Liiga ja meeskondade järjest suurenevad kasuminumbrid ning mängijate järjest kosmilisemad palga- ja reklaamitulud teevad üha suuremaks kiusatuse valida rahas mitte mõõdetavatele väärtuste asemel kopsakama numbri pangakontol. Just see teeb selles suhtes “viimase mohikaanlase” Tim Duncani loobumise eriliseks ja emotsiooni nostalgiliseks, kui esimeste põhihooaja mängudega jõuab lõplikult kohale teadmine, et keegi on Spursi algviisikust puudu.
Kevin Duranti hirmust ajendatud otsus
Päris täpselt teab oma Thunderist Warriorsi lahkumise põhjuseid loomulikult vaid Kevin Durant ise, kuid ma arvan, et tõele kõige lähemal oli Dirk Nowitzki, kui ta ütles, et kõige olulisemaks faktoriks Duranti otsuse juures sai hirm. Hirm karjääri lõpuks kuuluda ühte klubisse Allen Iversoni, Charles Barkley, Karl Malone`i ja Steve Nashiga. Teisisõnu olla põhihooaja MVP, kes ei võitnud ühtegi NBA meistritiitlit.
Russell Westbrookil ja Kevin Durantil jäi saavutamata unistus, mida nad koos olid püüdnud viimased kaheksa aastat. 2012. aastal jõuti finaali, kus LeBron Jamesi juhitud Miami supertrio osutus paremaks. Templina on mällu jäänud finaalseeria viimase mängu lõpuhetked, kui varumeeste pingi kõrval kaelakuti seisid Harden, Westbrook ja Durant ning vaatasid vesiste silmadega, kuidas Heat valmistub pidutsemiseks. Mäletan mõtet, et just see ühine valus kogemus on viimane puuduv lüli, mis liidab noore ja talendist pulbitseva meeskonna purustamatuks ketiks ja toob järgnevatel hooaegadel Oklahoma Citysse mitu NBA tiitlit. Kuid juba samal suvel ei jõudnud Thunder lepinguni James Hardeniga ja “Habe” lahkus Houstonisse. Põhjusega peetakse seda Thunderi poolt viimase kümnendi NBA üheks suurimaks “pirukaks”.
Nagu karmaseadustele kohane järgnesid hooajad, kus vaheldumisi olid play-off'is vigastustega väljas nii Westbrook, Ibaka kui ka Durant. Kuni eelmise hooajani, kus lõpuks ometi jõudis meeskond otsustavate mängudeni tervena ning lisaks Durantile ja Westbrookile oli meeskonnas vajalik toetus andeka keskmängija Steven Adamsi, kaitsespetsi Andre Robersoni ja vahetusmeestena punkte toovate Dion Waitersi ja Enes Kanteri näol. Arvan tänaseni, et Thunder oli Warriorsist mänguliselt üle ja oleks finaalis olnud favoriit ka Clevelandi vastu. Kuid kahjuks (või õnneks) ei otsusta olulistes mängudes tulemuse ainult mängijate oskused, vaid ka vaimne tugevus ja just selles osas jäi Thunderil võrreldes Warriorsiga vajaka. Otsustavatel hetkedel, kui rõngas tundub kaks korda väiksemana, pall kolm korda suuremana ja kohtunikud on viled pannud taskusse, on vaja liidrit, kes palli, nui neljaks, korvi viskab ning seeria eduseisus 3:1 jäi Thunderil seeria viiendas, kuuendas ja seitsmendas mängus just sellest puudu. Kõige pikema pilgu peeglisse peaks heitma just Kevin Durant, kes viskas kõigi mängude võtmehetkedel mööda mitu-mitu üsna lihtsat viset.
Nagu Chris Bosh üsna täpselt on kirjeldanud, on valu, mis kaasneb napi kaotusega, kui tunned, et väärisid tegelikult võitu, tihti kordades suurem kui kindel kaotus teades, et olid kehvem. See võib olla valu, mida mängija ei soovi enam mingil tingimusel kogeda ja Durantil on neid kogemusi Thunderi särgis rohkem kui üks. Kevin Durant on tõsiusklik, kes oma peas viimase 9 aasta kogemusele tuginedes võib uskuda, et kõrgema jõu poolt ei ole talle määratud Thunderiga tiitli võitmine. Miks mitte siis joosta teise tõsiuskliku NBA staariga ühte meeskonda ja loota, et needus saab murtud?
NBA fännina sooviksin, et Durant oleks jäänud Thunderisse. Võita tiitel Thunderiga peale nii palju aastaid ebaõnnestumisi oleks olnud midagi väga erilist. Võita tiitel Warriorsiga, kes on liigat domineerinud viimased kaks hooaega ka ilma Durantita, oleks loogiline asjade käik. Lisaks piltlikult öeldes vaenlasega ühte voodisse heitmisele rikkus Durant ka lootused näha lähiaastatel tiitlile konkureerivat Thunderit. Üleüldisest lemmikust, riskib Durant saada kellekski, keda fännid näevad spordis eesmärkideni jõudmisel lihtsamaid otseteid otsijana. Enamus fänne soovib näha põnevuslahinguid ning vihkab paberil ette otsustatud tiitleid, mistõttu võib Warriorsit ning eriti just Duranti välismängudel tervitada kõva vilekoor. Kui Warriors tiitlit ei võida, saab just Durant külge ebaõnnestuja maine. Need on pinged, millega Durant pole senini pidanud hakkama saama ja mille olemasolu ta tunnistab juba nüüd, kui põhihooaja mängud pole veel alanudki. Kas kõik need riskid väärisid ehk vaid veidi suuremat võimalust saada ihaldatud meistrisõrmus, jääb igaühe enda otsustada. Ainuke inimene, kelle arvamus midagi loeb, otsustas, et väärisid.
Kuid lisaks Warriorsi fännidele on veel neid, keda Duranti otsus rõõmustab. Ketsifirmale Nike on Stephen Curry ja Warriorsi edu olnud paar viimast hooaega pinnuks silmas, sest tänu Curryle saab Under Armour väga palju tähelepanu ning Nike´i äpardumine Curryga lepingu sõlmimisel on firma jaoks üks suurimaid häbiplekke. Tänu Curryle teatakse ja tuntakse Warriorsi kui Under Armouri võistkonda ja nüüd on oma suuruselt teise kossustaari samasse võistkonda saamine Nike'i võimalus seda olukorda muuta või vähemalt vett segada. Lisaks on Duranti ketside müük võrreldamatult suuremal turul kindlasti kordades tulutoovam.
On see siis hirm jääda tiitlita, usk üleloomulikesse jõududesse või surve Nike'i poolt, Kevin Duranti otsus on tehtud, lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Uuel hooajal võitmine ravib kõik haavad, kõik ülejäänud tulemused tõstavad pinget ja kruvivad intriigi. Mis ka ei oleks lõpptulemus, on Duranti käekäik järgmise hooaja üks huvipakkuvamaid küsimusi.
