MMA Blogi: Eksperiment
Mõned neist jõuavad minu ellu kuidagi orgaaniliselt ja teevad elamise ilusamaks. Ülejäänute eest aga põiklen, kuidas jaksan, ning poen trennisaali peitu. Mitte miski ei asenda rasket ja higist tööd, mida tuleb tulemuste saavutamiseks matil teha. Elementaarne on muidugi elementaarne ja päris kiviaega tagasi minna ma ei kavatse - botikutega intervalli ei jookse ning põhukinnastega poksima ma ka ei hakka. Aga ma ei usu sellesse, vähemalt meie alal, et kehvas tulemuses saab süüdistada trennisokkidesse laserperforeerimata jäänud õhutusauke.
Küll aga võib juhtuda vastupidi, et liigne tähelepanu kõrvaltegevustele on põhjuseks, miks päris töö kipub märkamatult unarusse jääma.
Möödunud nädalal tegin aga erandi
Power Yoga! Kui tavaliselt on minu treeningtandriks Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi kergejõustikuhall ja jõusaal, siis sel korral astusin läbi fitnessklubist TÜ FIT. Kutse oli mul postkastis tegelikult juba ammu, kindlasti üle aasta (järjekordne näide minu tagasihoidlikust meelest), aga ei tekkinud seda õiget kohta (või soovi?) tavarutiinide murdmiseks. Kui päris aus olla, siis nädalaplaanis pole ka just väga palju auke, mida võiks täita veel mõne üldfüüsilise treeninguga :)
Kuna praegu oli mul aga käsil kergema koormusega nädal ning ÜKE treener Argo Golberg oli andnud selge juhise, et sel nädalal PEAN END KORRALIKULT VÄLJA PUHKAMA (!!!), siis otsustasin tavapärasest keskkonnast sammukese kõrvale teha. Valisin tunniplaanist „roheliste" treeningute vahel, mis legendi järgi „trimmivad keha ja vaimu" ehk maakeeli saab seal kõikide eelduste kohaselt rahulikus tempos tiksuda. Niisiis - Power Yoga!
Ütlen ausalt, et ega mu ootused väga kõrged olnud. Minu traditsiooniliste võitluskunstide taust on tekitanud mulle kerge allergia aasiamaiste asjade vastu - pigem eelistan nüüd natuke kodusemat kraami, mida saab importida Kreeka ja Rooma kandist. Teiseks - olen oma treeningplaaniga igati rahul ja mu treenerid on mu treeningplaaniga igati rahul. Tulemuste üle ka nagu kurta ei saa. Milleks parandada midagi, mis ei ole katki? Kolmandaks - ma olen võitlussportlane. Minu põhitegevus on teise sportlase löömine ja heitmine - kiiremini, kõvemini ja kaugemale. Mida võiks pakkuda mulle jooga? Kui kusagil seltskonnas läheb jutuks, mis sporti keegi teeb, ja mõni neiu hüüatab entusiastlikult: „Mina tegelen joogaga!", siis tekitab see pigem reaktsiooni - „Eeee ... mind ei huvita, millega sa oma pesu pesed! Küsimus oli, kas sa sporti ka teed?!" Jah, nii see on - mõnikord on lihtsalt mugav olla natuke ignorantne. Esiteks võimaldab see hoiduda igasugustest ebahuvitavatest vestlustest ning teiseks saab selliselt reeglina oluliselt rohkem nalja :P
Aga tagasi TÜ FIT joogatreeningu juurde - kui ma juba võtsin nõuks kohale minna, siis lubasin endale, et võtan asjast maksimumi - pingutan ja rebestan end nii, nagu vähegi võimaldatakse (on see jooga puhul üldse võimalik?).
Jõudsin kohale. Treeningul oli ca 10 inimest, hubane seltskond. Kogu järgneva võib võtta kokku tõdemusega, et mulle ei meeldi, kui minu elust võetakse ära midagi, mille üle saab nalja visata. Kõige lihtsam oleks võrrelda joogatrennis toimuvat minu füsioteraapia treeningutega, mille eesmärk on aidata kehaliste harjutuste abil taastuda erinevatest terviseprobleemidest ja ennetada tulevasi vigastusi - näiteks liigeseid stabiliseerivate struktuuride tugevdamise teel. Samuti on siin oluline osa lihastasakaalul - et tähelepanu saaksid ka need piirkonnad, mis erialastel treeningutel tähelepanuta jäävad (lihasdüsbalansi vähendamine) või vastupidi, saavad üle koormatud (kõõlused) (kasutan siinkohal päris palju oma füsioterapeudi Tauno Kooviti sõnu). Eks seal ole muid asju ka, näiteks hingamise kehalise tegevusega sünkrooni saamine, aga ega mul esimeses tunnis kõikide nende harjutuste kõrvalt sellele osale väga tähelepanu pöörata aega ei jäänud.
Võrreldes minu tänaste füsioteraapia kavadega olid selle trenni kõik harjutused minu rõõmuks mõnevõrra teistsugused, natuke dünaamilisemad ja komplekssemad - päris mitmes kohas tuli kontrollida mitte ainult lõppasendeid, vaid pikemate liigutuste ahelaid. Kui füsioteraapia treeningud on pigem nagu autoremonditöökojas käimine, kus minu konkreetsetele probleemidele otsitakse konkreetseid lahendusi, siis joogatund oli natuke laiema haardega ja mitmekülgsem - ei pidanud päris 1000 ja 1 kordust kummilindiga õla rotaatorit tegema. Väga meeldiv ja samas ka praktiline vaheldus. Mis tollesse „Made in Asia" teemasse puutub, siis seda osa natuke ikka oli (terminid ja n-ö palveasendid), aga see ei olnud pealetükkiv.
Nii nagu iga treeningu puhul, on ka joogas treeningu kvaliteedis oluline roll kanda treeneril. Asendeid võib võtta igasuguseid, aga tulemuse saavutamiseks tuleb selle juures pingutada just õigeid lihaseid ja lõdvestada neid teisi; midagi sirutada ja midagi painutada. Selles osas oli Ivika Värtonil päris terav silm ning jõud käis ka kogu grupist hõlpsasti üle - kui mõne asendi või liikumise puhul rõhu tibake valesse kohta asetasin, olid nõuanded kiired tulema, ning kui mõnda harjutust oli vaja minu võimekusele (või võimetusele) siia-sinna kohendada, sai ka see hetkega tehtud. Seanahka ei lastud vedada kellelgi! :)
Treening kestis umbes tunnikese ning see oli rohkem kui küll, et jooga mu kaitsemüürist läbi pääseks :) Olen juba ammu Taunole rääkinud, et nad peaksid TÜ Kliinikumi tegema rühmafüsioteraapia treeninggrupid - koha, kuhu ei tuleks kokku mitte ainult sandid ja lombakad, vaid kus saaks tegeleda ka ennetava värgiga. Seni, kuni siinmail aga sellist rahvasporti veel ei eksisteeri, täidab jooga selle tühimiku päris hästi. Mina lähen arvatavasti veel!
Vastused lugejate küsimustele
Avastasin, et olin ühe lugejaküsimuse tähelepanuta jätnud. Likvideerin selle võla! Küsimus seoses postitusega „Vastus UFC-lt".
Aga Bellator ja One FC?
Leho L. (20.07.2016 16:21)
Oleme võtnud eesmärgiks jõuda just maailma esiliigasse, UFC-sse, kuhu on kokku kogutud valdav enamus maailma parimatest võitlejatest ning kus kaalude meistrid võivad end õigustatult maailmameistriks nimetada. See on sisuliselt kõige mõtestatum võimalik eesmärk, mida üks sportlane endale püstitada saab - saada maailmameistriks. Samuti oleks see olulise märgilise tähendusega Eesti vabavõitluse jaoks.
