Samas kohas kunagi olnud küla järgi nime saanud areen sulandub Bosna jõe ümber kulgeva suure terasetööstusega linna üldpilti kenasti sisse - suurem osa hoonetest on püsinud sisuliselt muutumatutena Jugoslaavia-aegadest saati. Kuigi staadionit mõned aastad tagasi pisut putitati - sealhulgas vahetati ära muruplats, mis külalismeeskondade poolt alati tohutult kriitikat sai -, siis jäeti üldmulje ikkagi sarnaseks, vastaseid heidutavaks.

Kui mängueelsel päeval käis veel staadioni ümber paras melu - areeni välisküljel asuvad söögikohad, kioskid ning poed (muuhulgas näiteks kodutarvete kauplus, elektroonikapood ning vaibakeskus), siis mängupäevaks olid need kõik suletud ning areeni juurde sai minna vaid akrediteeringuga. Pealtvaatajad sisenevad tribüünidele kohalike äride vahelt kurjakuulutavalt pimedatest väravatest.

Staadioni kontoripoole sissekäik toimub päevinäinud metallväravatest, külastajaid tervitavad seal hulkuvad koerad, keda Bosnia tänavatel liigub omajagu. Paremaid aegu on näinud ka meediale mõeldud sissepääs.

Kogu staadioni kõrval asub aga ilmselt kogu linna üks pentsikumaid ehitisi - 24-korruseline kortermajast monstrum, mida vaadates tekib küsimus: kes sellise projekti kunagi ometi heaks kiitis? Paneelmaju leidub staadioni igal küljel, samuti müüvad areeni ümbruses kümmekond ettevõtjat hoolimata vihmasajust Bosnia koondise atribuutikat.