Ära istu! Liigu ja ole terve!

Tervisele tähelepanu pöörata ja oma keha eest hoolitseda tuleb ka siis, kui pealtnäha on kõik korras, sest ka tervise puhul kehtib põhimõte, et probleeme ennetada on kordades lihtsam, kui neid hiljem likvideerida. Visiit kiropraktiku juurde on üks võimalus oma keha eest hoolt kanda. Millega kiropraktika näol täpsemalt tegu on, uuris ajakiri Sport kiropraktik Karl Pärjamäe käest.

Kiropraktika on tervishoiu alaharu, mis tegeleb lihaste-, skeletaal- ja närvisüsteemi probleemide diagnoosi, ennetuse ja raviga. Sinna alla kuuluvad näiteks seljavalu, kaelavalu, üla- ja alajäsemete probleemid, ülekasutusvigastused, erinevad spordivigastused ja ka peavalud. Kiropraktikast võib abi olla ka mitme ebamugavustunde likvideerimisel, mida üldjuhul põhjustab ühekülgne ebakorrektne rüht või sundasendites viibimine.

Kiropraktiga erineb teistest manuaalteraapia valdkondadest lülisamba manipulatsioonvõtete kasutuse poolest. Kiropraktiline manipulatsioon kujutab endast liigeste liigutamist spetsiifilise kiiruse, amplituudi ja suunaga. Samas ei kasuta kiropraktik ainult liigeste manipulatsioonvõtteid. Pärjamäe sõnul on väärarusaam see, et kiropraktiku juures vaid n-ö väänatakse. Negatiivseks linnalegendiks peab Pärjamäe ka kiropraktilise raviprotseduuri valulikkust. „Tundlik või valulik võib lülisamba manipulatsioon olla pigem akuutse, ärritunud juhtumi puhul, ent enamik manipulatsioonvõtteid on siiski valutud. Kiropraktika ampluaasse kuuluvad ka erinevad pehmet kudet, näiteks lihaseid ja kõõluseid ravivad teraapilised võtted. Kui massöör kasutab ühtesid võtteid ja füsioterapeut teisi, siis kiropraktikutel on veel kolmandad, kuid tehnikad võivad mingil määral ka eri distsipliinides kattuda. Teine suur väärarusaam on see, et kiropraktik vaid lülisamba manipuleerimisega tegelebki. Näiteks minu tööpäevast suur osa läheb patsientidele harjutuste kirjeldamisele, tervisliku seljahügieeni seletamisele ja inimeste üldisele harimisele," selgitab Pärjamäe.

Abi juba ühest visiidist

Kiropraktikast võivad kõige kiiremini kasu lõigata inimesed, kes kohe pärast probleemi tekkimist vastuvõtule pöörduvad. Kui ärkad kaelavaluga või käib seljast tööd või trenni tehes ootamatult mõni jõnks läbi, mis edasist liikumist pärssima hakkab, siis võib isegi ühekordsest visiidist kiropraktiku juurde palju kasu olla. „Minu praktikas on olnud juhtumeid, kus inimene ärkab hommikul kange kaelaga või on pärast mõnda süütut tegevust pead pöörata või selga painutada võimatu ja valus. Sõltuvalt täpsest diagnoosist, võib sarnaste juhtumite puhul vaja minna vaid ühte ravikorda," ütleb Pärjamäe. Muidugi välistatakse nende juhtumite korral põhjaliku läbivaatuse käigus võimalus, et tegemist on millegi ohtlikuga, ja selgitatakse välja täpne diagnoos.

Osa kliiniliste juhtumite korral võib tekkida olukord, kus on vaja sooritada lisauuringud, kuhu kiropraktik siis patsiendi põhjendatult suunab. Saatekirju kiropraktikud Eestis veel kirjutada ei saa, aga tihtipeale õnnestub säärane koostöö edukalt patsientide perearstiga.

Kiropraktiku juurest saab abi ka krooniliste probleemide korral, aga sel juhul kestab ravi kindlasti kauem. „Mida varem probleemile jälile saame, seda suurem on tõenäosus, et see kiiresti ja jäädavalt ka järele annab. Krooniliste probleemidega tegelemine on kõige keerulisem, aga seda absoluutselt igas meditsiinivaldkonnas. Näiteks kui inimest on aastakümneid kimbutanud seljavalu, siis selge see, et ühe korraga ainuüksi manipulatsiooni tehes imesid ei tee, vaid teha tuleb selja funktsioneerimist, patsienti tuleb harida ja õpetada teda selja eest hoolitsema ning päris kindlasti peab tegelema hakkama ka spetsiifilise võimlemisega," nendib Pärjamäe.

Sportlased ja kiropraktika

Nii tipp- kui ka harrastussportlastel on kiropraktikast palju kasu. „Väga tihti tegelen spordivigastustega, kui need on juba juhtunud, vähem tegelen profülaktilise raviga. On grupp sportlasi, kes käivad minu juures ka ennetustööd tegemas. Pigem on sportlasel kiropraktilisest jälgimisest kasu ka tema arengu juures. Näiteks on oluline vaadata, kuidas sportlase keha töötab, kus on tal puudujäägid, milliste lihaste või lihasgruppide aktiveerimine on puudulik, kas kehakasutus on sümmeetriline, kas jalad funktsioneerivad hüppest maandudes korrektselt, mis on spordialaspetsiifilised vigastusteohud, kas sooritusel läheb energiat kaduma vigasesse biomehaanikasse (tõuge, jooksusamm, vise, heide, löök) jne," räägib Pärjamäe.

Kanna keha eest hoolt

Sõltuvalt koormusest soovitab Pärjamäe harrastussportlastele kord kvartalis või paari aasta tagant end kiropraktikule või füsioterapeudile ka sel juhul näidata, kui kõik tundub korras olevat. „Keha on protsess - see algab sünniga ja lõppeb surmaga. Vahepealne nõuab hoolt ja me liigume pidevalt kas haiguse (liikumatus, kehvad toitumisharjumused, liigne stress) või tervise (regulaarne mõõdukas treening, aktiivne elustiil, tasakaalus toitumine) poole. Põhimõtteliselt pole olemas n-ö haiget või tervet olekut, on vaid liikumine ühe või teise poole. Me kõik harjame regulaarselt hambaid, kuid mõnel inimesel on raske teha korra päevas kassiküüruharjutust, mõni täiskükk või korralik sirutus. Täpselt nii, nagu pühendame hammastele päevas umbes 4-5 minutit, peaks seda tegema ka lülisambaga," lausub kiropraktik.

Mitmekülgsus eelkõige

Karl Pärjamäe kokkuvõttev nõuanne harrastussportlasetele probleemide vältimiseks on olla mitmekülgne. „Harrastaja võiks tegeleda millegi enama kui ainult jooksmisega. Enamjaolt on harrastussportlasel üks lemmikala, olgu selleks rattasõit või mõni konkreetne rühmatreening, kuid mida mitmekülgsemat koormust me oma kehale anname, seda parem.

Kujutame näiteks ette nädalas kolmel korral sörkjooksuga tegelevat kontoritööl olevat inimest: autoga tööle sõitmise, kontoris istumise ja õhtuse jooksuringi lõpuks pole inimese puus, põlv ega pöid maksimaalses amplituudis liikunud. Jooksmine on kindlasti mõnus ja tervislik tegevus, aga kui näiteks inimene teeks kontoris üksikuid harjutusi, võimalusel ripuks istumise vahele (olen andnud koolitusi ettevõtetes, kus on lõuatõmbetorud juba olemas), lõpetaks treeningu kümne küki ja selili lamades väikeste ja suurte puusaringide tegemisega, oleks jalgade tervis potentsiaalselt juba palju parem," annab Pärjamäe nõu.

Samuti soovitab ta pöörata tähelepanu kätele. „Kui ma töötan päevad läbi klaviatuuri taga, kannatades ühekülgse sundasendi ja koormuse all, ning õhtul lähen vaid jooksuringile, siis käte ja õlavöötme jaoks ei tee see suurt midagi. Üldised õlavöötme ja rinnaku mobiilsusharjutused või spetsiifilised sidekirme venitused oleksid sel juhul kasulikumad ja võtaksid aega võib olla mõne minuti. „Mitmekülgsus on oluline. Spordispetsiifika kuulub tippsporti, kus sooritus on oluline. Harrastajatel pean mina tervist olulisemaks," lõpetab Pärjamäe.

Tekst Merilin Piirsalu
Allikas: ajakiri Sport august 2016