Kõik neli heitlust on omal moel ajaloolised, hirmpõnevad või muul moel olulised - kuigi Leedu ja Austraalia vastasseis on ainsana ehk selline, mis eriliselt pika ja tähendusrikka minevikuga ei hiilga, siis selle iluvea kompenseerib sportlik pinevus. Austraalia on senisel turniiril näidanud USA järel paremuselt teist mängu, Leedu oli kuni viimase vooruni kinni oma alagrupi võidus. Kas kell 17 jääb peale austraallaste enesekindlus või leedukate kogemus?

Hispaania ja Prantsusmaa on läinud play-off faasis vastamisi koguni viiel (!) viimasel suurturniiril ning kõik matšid on olnud maksimaalselt pingelised. 2011. aasta EM-il võitis Hispaania omavahelise finaali; 2012. aasta olümpial veerandfinaali. 2013. aasta EMil said prantslased võidu poolfinaalis; 2014. aasta MMil suutsid nad Hispaania nende omas kodus toimunud veerandfinaalmängus alistada. Aasta hiljem vastasid hispaanlased samaga, kui võitsid Prantsusmaal toimunud EMil omavahelise poolfinaali.

Nüüd ollakse taas vastamisi kaheksa parema seas ning enne mängu on võimatu ennustada, kumb meeskond peale võiks jääda. Hispaania alagrupitee sai küll keerulise alguse, kuid lõppes võimsalt; prantslased olid lähedal USA alistamisele. Täna õhtul kell 20.30 algavas mängus on lahtine absoluutselt kõik.

Supernelik 12 aastat hiljem

USA jaoks on Argentina meeskond, kellega on neil selgelt üks vana kana kitkuda - seda aastast 2004, kui ameeriklaste olümpiakorvpalli hegemoonia Ateenas murtud sai. Kuigi USA sai turniiril kokku kolm kaotust, oli kõige valusam neist poolfinaalis just Argentina vastu. Olümpiavõitjatele Manu Ginobilile, Luis Scolale, Andres Nocionile ja Carlos Delfinole pole 12 aastaga väärilisi mantlipärijaid tekkinud ning nii peavad need neli meest lippu kõrgel hoidma ka Rios. USA poolelt on sellest ammusest ajast endiselt rivis vaid üks mees, Carmelo Anthony.

Luis Scola ja Manu Ginobili - endiselt Argentina koondist vedamas

Olümpiaeelses sparringmatšis said ameeriklased Argentina üle suure 37-punktilise võidu, kuid on olümpiaturniiril tugevamate vastastega ootamatult tõsisesse hätta jäänud. Kas argentiinlaste kuldne nelik suudab kõik ootused ületada ning taas ajalugu korrata, saab näha öösel kell 0.45 algavas kohtumises.

Põhimõttelisemast põhimõttelisem

Kõige tulisem ja vihasem duell on jäetud aga mänguõhtu viimaseks maiuspalaks. Serbia ja Horvaatia poliitiline ajalugu ei vaja pikemat tutvustamist, küll aga tuleks pilk peale heita nende kahe korvpallilisele minevikule - nimelt on horvaate juba 21 aastat piinanud üks needus, mille nad endale ise omapärasel moel peale panid.

1995. aasta EM-il olid nii Horvaatia kui toonase nimega Jugoslaavia teel selleni, et kohtuda omavahel finaalis. Suur mäng jäi aga olemata, sest horvaatide teel seisis ees Leedu, kes küll horvaate poolfinaalis võitis, kuid finaalis jugoslaavlastele vastu ei saanud. Pronksile tulnud Horvaatia teisel poolel sõdiva riigiga samal pjedestaalil olla ei soovinud ning korraldas EMide ajaloo ühe skandaalseima seiga, kui Jugoslaavia nime väljahõikamisel lihtsalt in corpore minema kõndis.

See hetk saigi horvaatide endi arvates neile saatuslikuks - nad kõndisid poodiumilt ära lõplikult. Pärast seda seika polegi horvaadid mitte kunagi tiitlivõistlustel esikolmikusse jõudnud. Needus on serblaste kasuks omavahelistes mõõduvõttudes toonud rohkelt ulmelisi momente, viimase sekundi viskeid, magusaid võite ja kõike seda, mida ühelt endast lugupidavalt needuselt arvata võib.

Välja võib tuua näiteks Serbia praeguse peatreeneri Saša Djordjevici imeviske 1997. aasta EMil või ka klubikorvpallist 2010. aasta Aadria liiga finaalkohtumise horvaatide Cibona ning serblaste Partizani vahel, kus tänase Horvaatia koondislase Bojan Bogdanovici kolmesele vastati oma väljakupoolelt teele saadetud viimase lootuse heitega:

Serbia ja Horvaatia hakkavad heitlema küll alles öösel kell 4.15, kuid need vaprad, kes nii kaua üleval püsivad (või hoopis varakult ärkavad), pettuma ei pea. See vastasseis on nii põhimõtteline kui veel olla saab.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid