"Võistluste alguses keskendusin ainult üheks matšiks, sest vastane (korealane Park Kyoung-doo - toim.) oli mu jaoks ebamugav. Teistele ei mõelnud. Kogu rõhk oli esimesel matšil. Kui see õnnestus, hakkasin teisteks valmistuma. Nagu öeldakse, süües kasvab isu. Tekkis usk, et täna võib päris hästi minna, aga kogenud ungarlane suutis selle ära nullida. Ulme mees on ta! Moskvas tuli maailmameistriks ja täpselt 20 aastat tagasi olümpiamängudel kolmandaks. Tema on siin küll mohikaanlane," rääkis kahekordne maailmameister areenilt lahkudes Eesti ajakirjanikele.

"Ma ei saa öelda, et olen tulemuses täiesti pettunud. Arvestades viimaseid hooaegu, mis olid täiesti kohutavad, oli see minu jaoks läbimurre, aga lapsepõlve unistus ja sa sportliku saavutuse eesmärk on mul ikkagi hoopis teine."

Matši murdepunktiks oli hetk, mil ungarlane läks 7:7 pealt juhtima ja võis rohkem kaitsesse tõmbuda. Imre võidunumbrid olid 15:9.

"Mõlemal oli selleks hetkeks juba väsimus sees. Täpsus hakkas kaduma ja tema sai ette minnes taktikalise eelise. Sattus oma mugavasse tsooni ja hakkas säästlikumalt vehklema, sest on kaitses väga hea. Mul on vastupidi - vaja läinuks rohkem täpsust ja kiirust, sellest jäi kõvasti puudu."