Naispiltnikud teavad, kes on Eesti kõige fotogeensem jalgpallur
Küllap on iga Eesti vutisõber neid kollastes vestides tüdrukuid väljaku ääres seismas näinud, objektiiv kaelas ja silmis põnevusest põlev pilk. See on nii sellepärast, et jalgpalli pildistamine on neile pigem tasuv hobi kui kohustuseks muutunud töö.
“Asju kirega tehes teed neid ikka paremini. Ainult raha pärast pildistamisest ei tuleks midagi välja,” arvab Brit, triost ainus, kes enam ise jalgpallitrennis ei käi. Tema väravavahikarjäärile pani põntsu randmevigastus. Jana mängib Tallinna Kalevis ja on kuulunud isegi Eesti noortekoondistesse, Gertrud figureerib Paide Linnanaiskonna Tapa koosseisus.
Tugev jalgpallitaust aitab nende tehtud fotode kvaliteedile kõvasti kaasa, tõdevad neiud. “Mingil määral oskan juba ennustada, kuhu pall võiks järgmisena põrgata, kuna olen nii palju ise staadionil ja selle kõrval seisnud,” ütleb Gertrud.
“Teinekord on mulle öeldud: “Sa oskad tabada nii õigeid hetki, see tuleb kindlasti sellest, et sa ise ka mängid”,” lisab Jana. Alahinnata ei saa ka reeglite läbi ja lõhki tundmist, sest kuidas muidu tabada ründaja suluseisu jäämise pettumust, kui sa ei teagi, mis see täpselt on?
Tüdrukutest sillutas esimesena teed Eesti jalgpalliajakirjandusse Gertrud, kelle pilte avaldatakse Soccerneti portaalis 2010. aastast, debüüdiks 6. juuni Paide–Levadia meistriliigamäng, kus Mart Poom fännidele autogramme jagas. Gertrud kostis ka teiste eest ning Jana ja Brit järgnesid sõbrannale kaks aastat hiljem.
Esimesed katsetused
Briti esimene pildistamine oli ühel Kuressaare mängul, mille tulemusi ta aastaid hiljem tagantjärele piinlikkusega on vaadanud.
“Fotod ei kannata absoluutselt kriitikat, aga uskumatul kombel ostis üks Saaremaa leht need udukogud ära,” meenutab ta naerdes.
Jana ja Brit pole päevagi ametlikult fotograafiat õppinud, Gertrud käis gümnaasiumis fotoringis. Ajaga käiakse kaasas ja arendatakse end järk-järgult internetis surfates ja teiste fotograafidega suheldes.
“Nii palju kui ma ennast mäletan, on mul alati kaamera käes olnud,” ütleb Brit. Jana lisab: “Minul samamoodi. Kodus ja reisidel muudkui pildistasin. Ühel hetkel sai ka trenni kaamera kaasa võetud. Nii see algas. Praeguseks olen tehnilistes nüanssides kõvasti arenenud, samuti ka enda positsioneerimises ja hetke tabamises. Enam ei tee näiteks mängijast selja tagant pilti.”
Tartu ülikooli Pärnu kolledžis spordikorraldust õppiva Gertrudi fotograafiks saamises on süüdi jalgpallihullust klassiõde: “Tema mind koondisemängudele kaasa vedas. Alguses pildistasime mõlemad “seebikarbiga” tribüünilt. Kui mind esimest korda Soccerneti kutsuti, ütlesin, et mul pole oma kaameratki. Paari kuu pärast laenasin tuttavalt aparaadi ja hiljem ostsin juba päris enda oma.”
Tüdrukute pilte on avaldatud nii Jalkas kui ka üleriiklikes päevalehtedes. Kõigil kolmel on ka oma “koduklubi” – Gertrudi fotosid avaldab rohkem Paide Linnameeskonna veebikülg, Janal Nõmme Kalju ja Britil Flora. Ära ei põlata ka pärast mängu ligi tulevate pallurite või fännide erisoove. Igasugune tähelepanu ja tunnustus on kulla väärtusega.
“Näiteks kirjutas Ilja Antonovi tüdruksõber mulle pärast Serbia mängu Facebookis ja küsis, kas nad saaksid ühe pildi originaali, mis neile meeldis. See on ikka väga hea tunne. Sellise tunnustuse nimel ma pildistamisega tegelengi,” meenutab Jana, kes õpib ülikoolis IT-süsteemide arendust. Brit tudeerib Balti filmi- ja meediakoolis filmikunsti.
Mõnus äratundmisrõõm
Gertrudil käib alati südamest mõnus võbin läbi, kui ta oma pilti ajalehes näeb. Möödunud aastal võitis ta Eesti Spordiajakirjanike Seltsi korraldatud spordifotode konkursil Kalju–Paide mängu pildiga kolmanda koha auhinna.
“Viimane selline pisut naljakas äratundmishetk oli koos emaga lehte sirvides. Ütlesin: “Näe, minu pilt!” Ta küsis: “Kohe niimoodi tunnedki ära või?””
Kuigi Eesti klubivutt on tüdrukutele armsaks ja koduseks saanud, kogevad nad võimsamaid emotsioone ikkagi koondisemängudel, kus täis tribüünid sinisärkidele kaasa elavad.
“Minu esimene koondisemäng oli 2013. aasta Eesti–Andorra,” kirjeldab Brit esimesi tuleristseid. “Läksin sinna pea laiali otsas, mitte midagi ei saanud aru. Mäletan, et tahtsin poolajal pilte üles panna, aga wifi ei läinud tööle ja suures sabinas oli veel sada häda."
Gertrud ja Brit olid kohal ka 2 : 2 viigimängul Hollandiga, kuid skandaalset Robin Van Persie penaltit neil purgis ei ole. Küll aga teisel pool väljakut sündinud Konstantin Vassiljevi värav, mille mullu valisid vutiajakirjanikud suisa viimase 20 aasta parimaks tabamuseks. Janal oli see viimastest aegadest ainus koondisemäng, mida ta kodust telerist vaatas.
Premium liiga ja A. Le Coq Arena pole aga võrreldavad Wembley staadioni, Stockholmi Friends Arena või Poznani Lechi väljakuga, kuhu fotograafitöö neid samuti viinud on.
“On ikka vahe sees, kas mängu vaatab 400, 11 000 või 75 000 pealtvaatajat,” kirjeldab Brit, miks tasub vutifotograafiks pürgida. “Eestis seisab platsi ääres kõige rohkem kümme fotograafi, Londonis on kõik üksteise kõrvale kokku surutud. Istud ainult ühe koha peal, aga koged midagi jõhkralt võimast!”
Fotograafide lemmik
Aga nüüd pealkirjas esitatud väite juurde, nagu teaksid meie loo peategelased kõige paremini, kes on Eesti fotogeenseim jalgpallur. Vaat teavadki!
“Oleme seda arutanud ja jõudnud järeldusele, et selleks on Alo Bärengrub. Temast lihtsalt tulevad alati head pildid ja ta näeb ise ka hea välja,” ütleb Gertrud lõpuks tõe välja.
Seega, kõik jalgpallifotograafid – vutt, vutt, kolmanda liiga klubi Raplamaa JK mänge pildistama, sest vaid seal võib endist Nõmme Kalju kaptenit veel kohata!
