Gunnar Pressi olümpiablogi: Raul Musta mehe- ja Kati Tolmoffi imetegu
1992. aastast olümpiakavva kuuluvas sulgpallis on jagatud 14 üksik- ja 40 paarismängukulda. Asiaadid on need aurahad valdavalt endale võtnud. Vaid Atlantas 1996 juhtus nii, et too Høyer Larsen murdis finaali ja nahutas seal hiinlast Dong Jiongi 15:12, 15:12.
Kati Tolmoff oli Høyer Larseni suurvõidu aegu 12-aastane ja käis sulgpallitrennis juba ammu. Raul Must oli kaheksane ja parajasti alustamas. Nad said usku, et sulgpall võib ka eurooplastele edu tuua!
Nemad kaks, Tolmoff ja Must, ongi seni Eestit olümpial esindanud. Pekingis 2008 tagusid viiegrammist palli üle 1,55 m kõrguse võrgu mõlemad. Sügisel 2009 teatas Tolmoff, et lõpetab rahapuudusel karjääri. Nii mängis Londonis 2012 vaid Must, rikastades Eesti olümpialugu matšivõiduga. Rio de Janeiro olümpiakoha tagas Must juba mullu, mängides elu parimat sulgpalli. Tolmoff aga jahmatas, naastes kahe Taanimaal ilmale toodud lapse emana platsile ja asudes innukalt olümpiapunkte korjama! Jagu tuligi täis!
* * *
“Sain kodus õpetust, et kui midagi teha, siis korralikult, ega ole sulgpalli kõrvalt muude alade poole piilunud. Treener Alfred Kivisaarel oli mõnus lastepunt, nautisin mängu,” ütleb Raul Must.
Ka ettevõtlikkust jätkus. Kui Must 15-aastase vahetusõpilasena Taani sattus, koputas ta ühe kohaliku sulgpalliklubi uksele ja teatas, et tahab mängida. Vastuvõtjaks osutus Peter Gade, seks ajaks kaks MM-medalit ja kaks EM-kulda võitnud mees. Gade jagas edaspidi vahel eestlasele treeningutarkusi, vastamisi mängiti trennis palju. “Tohutult oli õppida!” tunnustab Must Gaded, kes võitis edaspidi veel kolm MM-medalit ja kolm EM-kulda – kõik ikka üksikmängus.
Tänavust olümpiahooaega alustas Must EM-iga. Tal oli esmakordselt asetus, kaheksas, ja see tähendas põhisihti pääseda veerandfinaali. Aga ta kaotas kohe tšehh Petr Koukalile, keda oli seni aina võitnud.
“Mul polnud veel võistlustunnetust, Rioks tuleb see taas leida,” ütles sportlane. “Pean eelnevalt rasketel turniiridel, suurtes saalides ja tugevate vastastega mängima, turniiride eel ja ajal staaridega treenima.”
Mai lõpul võitis Must Jakartas esimese kvalifikatsioonimängu, kuid kaotas teise. Teel Sydneysse haigestus ta kõhugrippi ega suutnud palavikuga hästi esineda. “Indoneesias täitusid kõik turnee-eelsed ootused, Austraalias mitte,” võttis maailma edetabelis karjääri kõrgeimale, 38. kohale tõusnud sulgpallur kokku. Neil päevil mängib ta juba Calgarys, kohe seejärel Los Angeleses.
Praegused tulemused lähevad veel edetabelisse, mille põhjal olümpial moodustatakse neljaliikmelised alagrupid.
* * *
Kati Tolmoff, kes olümpiapunktide nimel kaua laias ilmas turniire mängis, ihkab praegu pigem rahulikult treenida, kord Taanis, kord Tartus. Ta käib end kontrollimas vaid korra, Leningradi oblasti turniiril White Nights.
“Kui teadnuks, et lastehoiu korraldamine on suure spordi kõrval vaimselt nii raske, poleks seda punktijahti vist ette võtnud. Me ei ela laste isaga enam koos, kuid saame just laste huvides hästi läbi ja ta on kõvasti abiks,” räägib Kati Tolmoff.
“Tegelikult ei uskunud ma juba pärast esimese lapse sündi, et tagasitulek võiks võimalik olla. Hakkasin Taani klubi eest sealses kõrgliigas vaikselt mängima, vorm tõusis, õemees Toomas Mäekallas hakkas mu reise kinni maksma. Nii see läks, kuni olümpiavõimalust uskuma hakkasin.”
* * *
3. augustil lendavad Raul Must ja treener Mart Siliksaar Frankfurti ning kohtuvad seal Kati Tolmoffiga. Riosse lennatakse juba koos. “Olümpial harjutame ilmselt palju Katiga kahekesi, sest ega konkurendid seal enam väga avatud ole,” teab Must. “Kati on väärt partner!”
Tolmoff on otsustanud, et tema karjäär saab nüüd kindlasti läbi. “Sellest on kahju, sest olen paremas vormis kui enne laste sündi. Jään igatsema,” tunnistab noor naine. “Loodetavast läheb olümpia hästi!”
Must seevastu on veendunud: “Parimas eas, 32, olen Tokyo olümpiaks. Igal juhul jätkan!”
* * *
Turniir Thomas Cup, mida kutsutakse ka meeskondlikuks MM-iks, toimub 1949. aastast. Karikas on välja mängitud 29 korral. Indoneesial on 13, Hiinal 9 ja Malaisial 5 võitu, korra on asiaatide võidutava jätkanud Jaapan. Tänavu sündis suurüllatus: taanlased Victor Axelsen, Jan Ø. Jørgensen ja Hans Kristian Vittinghus lõid Kunshanis platsi puhtaks! “Uskumatult võimas!” vangutab Raul Must pead, enne kui uut pikka trenniõhtut alustab. “Euroopa meeskond võitis!”
Meeste maailmatabeli ülaread on esiti siiski asiaatide päralt. Naiste seas juhib 13 Aasia mängija ees Hispaania neiu Carolina Marin, kahe viimase aasta maailmameister.
