Martin Reimi EM-kommentaar: finaalturniir on andmas jalgpallile taas sügavamat sisu
Wales – Belgia mängu puhul on lihtne tõmmata võrdusmärk Inglismaa – Island kohtumisega. Paberil tugevam meeskond läheb kohtumist juhtima, kuid seejärel käib peast mingisugune mõte läbi, mis lubab sel mängul käest minna. Kuigi Belgia suutis täna ka viimased 15-20 minutit rünnata, siis tegelikult mängisid nad korralikult vaid esimesed 13 minutit.
Nii palju mängust toimub kahe kõrva vahel. Pärast juhtvärava löömist lähed juhtima, tekib tunne, et oled töö ära teinud ning annad initsiatiivi ära. Seejärel on aga seda taas tagasi võtta väga raske. Kui varem pöörati treeningutel enim tähelepanu taktikalisele ja füüsilisele poolele, siis nüüd on väärt koha saanud ka mängijate psüühiline areng. Aga mänguväljakul on meeskonna asemel tihtipeale 11 mängijat ning kehv mentaliteet nakkab.
Müts maha Walesi ees, kes oli pärast kaotusseisu jäämist ohtlik. Esimese värava lõid nad standardolukorrast, mis oli Belgia koondise peatreeneri Marc Wilmotsi mõtteis, kui ta poolajal pikakasvulise Marouane Fellaini mängu tõi. Aga mängu ei võideta vaid taktikaliselt – kuigi Belgia meestel pole suurturniiride kogemust, siis mängib suur osa neist väga korralikes klubides, kus suurte mängude kogemus on olemas. Tänane mängupilt, mida toetab ka statistika, näitas aga midagi muud.
Usun, et Walesiga poolfinaalis kohtuval Portugalil on järgmise mängu eel mentaliteet ikkagi selline, et nad on paremad, et nemad on niikuinii võidumehed. Kuigi nad on juba sel turniiril näppu taolise suhtumisega lõiganud, võib see siiski saada neile saatuslikuks. Wales peab järgmises kollaste kaartide tõttu hakkama saama aga Aaron Ramseyta, kes on turniiri vältel üks nende tugitalasid olnud. Walesil pole ka pikka pinki, et samaväärset meest asemele võtta, kuid teisest küljest on kindlasti värskeid mängijad, kes on pingil enesekindlust ja jõudu juurde saanud.
Hoian pöialt Wales – Island finaalile. Meie rahva toetus on Islandil järgnevateks viikingulahinguteks olemas, Walesi takistab vaid Portugal. Kogu turniiril on olnud eriline võlu kogu jalgpallile, seda mitmes tahus. Üllatused toovad rahvast televiisorite ette ning tulevikus sama kogemust saama ka staadionitele. Lisaks tuleksin tagasi oma esialgse mõtte juurde: tekib tunne, et peaks Euroopa jalgpallikaardi puhtaks lööma, vaatama palgad üle ja mõtlema, kes ja kui palju väärt on.
