Arro jõudis Bakuus loosi tahtel otse teise ringi ning alistas seal ülikindlalt kuubalase. Kolmandas ringis astus vastu aga turniiri üks favoriitidest, britt Kelly Joshua ning tõusvast talendist Arro enam üle polnud. "Üldiselt oli esimene vastane stiili poolest lihtsam. Suurbritannia treenerid tunnevad mind aga väga hästi, kuna esindasin neid WSB-s," räägib Arro turniirist.

Arro koos Karlsonite ja Serikoviga on seni olnud suurturniiridel nö. "kahe matši" mehed. Selleks, et välja võidelda medalikohad, tuleks võita ka kolmas vastane. Seda sel aastal Rio olümpia kvalifikatsiooniturniiridel teha ei suudetud.

Tulemuste järgi tundub, et Eesti olümpiakoondise poksijad võib amatöörpoksi laias maailmas paigutada tugevate keskmike sekka. Veidi nõrgematest ollakse enamasti ülikindlalt üle, teistele keskmikele suudetakse heal päeval samuti tuul alla teha, kuid kui vastu tuleb kogenud ning end tõestanud poksija, läheb raskeks. Seetõttu sõltub palju loosist ja õnnest.

"Minul jääb olümpiapoksis konkreetselt puudu raundidest. Minu tugevused tulevad tavaliselt välja just kolmandas raundis. Näiteks arvasime, et võitsin briti vastu kindlasti viimase raundi, aga kohtunikud arvasid teistmoodi," selgitas Arro. "Eestlasel ei ole lihtne suurte riikide poksijaid võita."

Segadust kohtunike otsustes on Eesti poksikoondislased pidanud tihti taluma. Juba varasemalt on koondise peatreener Ervin Kade avaldanud nördimust, et suurturniiridel puudub üheselt mõistetav punktisüsteem. Kui sinna juurde lisada veel turniiri asukohamaa või vastase koduriigi mõjuvõim poksis ning fakt, et arenguks on vaja pidevaid sparringuid vähemalt enda tasemel poksijatega, keda Eestis pole, on äärmiselt keeruline võita just tasavägises matšis näiteks Türgi, Venemaa või Suurbritannia poksijaid. Ja amatöörpoksis kedagi kolme raundi jooksul nokauteerida on äärmiselt keeruline. Tasavägises matšis pea võimatu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena