Aivar Pohlaku EM-i kommentaar: jalgpallfilosoofia põhiküsimus
Eelmistel maailma meistrivõistlustel oli selleks äärekaitsjate jõuline osalemine rünnakul ja kaitsemängus viiemehelise kaitseliini muutumine ründefaasis kolmemeheliseks. Mõistagi olid äärekaitsjad varemgi sellisel moel mängus osalenud, aga see oli rohkem persoonipõhine ja kuigi selliseid jalgpallureid tunnustati ja see andis meeskonna ründemängule palju juurde, öeldi, et nii tekib tühi tsoon kaitseliini ja kõnealust mänguviisi ei kirjeldatud eesmärgina omaette. Vast kõige tuntumad sellise stiiliga äärekaitsjad varasemast ajast olid Roberto Carlos ja Cafu.
II
Käimasoleval finaalturniiril kirjeldaksin analoogse nurga alt terve meeskonna osalemist mängu kõikides elementides ja kuigi on loomulik, et väljakul ühele või teisele algpositsioonile paigutatud mängijad osalevad oma põhirolli tegevustes enam kui teistes, on iga mängija tegevuste osakaal erinevates rollides võrdsem kui kunagi varem.
Siit lähtuvalt saab sõnastada ka tänase jalgpallifilosoofia põhiküsimuse - mis on tähtsam, mis eesmärgiks omaette - kas värava löömine ja oma värava puhtana hoidmine või mäng ise ja tema ülesehitus. Ja mis peab olema enne, kas mõte ja arusaam või tunne ja tahe.
Kusjuures fookus ratsionaalsele mängu ülesehitamisele võib olla üheks põhjuseks, miks turniir algas väravatevaeselt ja miks mõnes mängus isegi väravavõimalusi harva tekkis.
III
Belgia esimene poolaeg Ungari vastu andis meile flaamide ja valloonide vastuse.
Belgia hea rütmiga tasakaalustatud mäng oli emotsionaalselt nauditav ja isegi võhik võis märgata, kuidas erinevatesse rollidesse olid sobitatud vajalike omadustega mängijad, kusjuures need omadused olid küll silmatorkavad, kuid mitte ainsad sellised - nii osales osav ja väle Hazard kaitsemängus, võites vastaselt olulisi palle ja võimas kesktormaja Lukaku oli osa ülesehitavast mängust.
Belgia meeskonna puhul torkab silma, et tasakaalus ei ole mitte ainult mäng, vaid läbi kogu füüsiliste omaduste spektri esindatuse ka puhtsportlik võimekus. Samuti mängulise mõtlemise automaatsuseni lihvitud kiirus.
Samuti on sümpaatne ja läbimõeldud Belgia koondise vanuseline tasakaal, eriti kui vaadelda seda seoses, mille järele meeskonna vanus peegeldab treeneri usku oma kompetentsi - vanemad mängijad juhivad mängu pigem ise, nooremate kaudu saab treener realiseerida oma nägemust üldisest mängupildist.
Kusjuures tabasin end korduvalt mõtlemas belglaste turniiri avamängule Itaaliaga - oli see teadlik passiivne start pikale edukale võistlusele või koguni poolintuitiivne käitumine, mille tulemusena satuti juhuste summana play-off mängudeks sobivamale tabelipoolele?
IV
Ungari pakkus meie mõttekäigu jaoks sobiva vastumängu - klassikalise hea suure kesktormaja ja ülikogenud kaitsva poolkaitsjaga meeskonnana, kus igal positsioonil sinna rollikeskselt sobiv mängija, kellel üldjuhul vähemalt mõningad probleemid teistesse mängufaasidesse ümberlülitumisega, olid nad mänguks hästi valmis, aga sellest jäi belglaste vastu väheks.
Ja kuigi Ungaril tekkis piisavalt poolvõimalusi ja õnne kaasabil võinuksid nad olla sama resultatiivsed, kui mängus Portugaliga, ei tekkinud hetkekski kahtlust, kumb meeskond sellest paarist võidu võtab ja piisas vaid Ungaril õige pisut oma mõtteid riskantsema ründemängu suunas seadma hakata, kui Belgia lõhkus kiirete vasturünnakutega nende kaitsemängu kompaktsuse lõplikult.
Teise poolaja viimasel veerandtunnil oli kõik kirjeldatu just telepildis eriti hästi jälgitav, sest igas kaadris oli belglasi rohkem kui madjareid.
Siiski tuleb taas rõhutada, et ka nii suur ülekaal ei pruugi tagada tulemust ja selleski kohtumises oli kuni teise väravani kõik lahtine.
V
Kuidas seostada kõike seda eluga?
Selle loo kontekstis ainult nentides, et õnneks on see, mida täna kirjeldama peame, vaid mäng ja seetõttu vastuseid palju lihtsam anda. Belgia kõrgetasemeline esitus ei tähenda, et kõik Brüsselist lähtuv on õige. Ka itaallastel on vastu panna oma versioon sarnasest mängust, kusjuures väga konkreetses bolognese kastmes.
VI
Jalgpallifilosoofia põhiküsimuse vastusest ei sõltu õnneks palju - kõige rohkem vast see, millises suunas meie oma, Eesti jalgpalli arengut suunata.
Me ei pea muretsema avaliku arvamusega manipuleerimise või selle üle, kes tegelikult juhib maailma, Euroopat või Eestitki, sest tõde on iga mängu lõppedes tulemuse näol tabloo pealt näha.
Sel korral seisis seal Belgia 4, Ungari 0.
