Kaspar Rõivassepa jalgpalli EM-i kommentaar: Iirimaa näitas, et nende viimane sõna pole veel öeldud
Ootasin, et Itaalia mängiks endale iseloomulikult distsiplineeritult, mida nad ka tegid, aga lootsin, et ka vahetusmängijad suudavad nii-öelda pingevabas õhkkonnas midagi korda saata, kasvõi selle eesmärgiga, et treeneritele silma jääda. Mõned poolvõimalused neil lõpus ka tekkisid sellest, et Iirimaa avas rohkem mängu ja proovis rünnata. Ausalt öeldes oli aga Itaalia mäng suhteliselt iseloomutu ja midagi esile tõsta üsna keeruline. Tuleb muidugi ka mõista seda, et neil ei olnud suurt midagi mängus ja ilmselt oli vaimses plaanis raske ennast kokku võtta.
Oli oodata, et Iirimaa domineerib mängu ja üritab iga hinna eest näidata, et nende viimane sõna pole sellel turniiril öeldud. Nende pressing oli väga hea. Kui ma enne mängu selle peale mõtlesin, siis lootsin, et nad annavad endast 100% ja jätavad platsile kõik, mis neil on. Sõltumata tulemusest, kui nad lahkuvad platsilt, saavad nende fännid aplodeerida, et nad vähemalt üritasid. Lõpuks kandis see tohutu üritamine ka vilja ja tasuks 84. minutil löödud “kuldne värav” Brady poolt. Väravaolukorrale eelnes ka Hoolahani poolt luhatud 100%-line võimalus, rohkelt nurgalööke ja esimesel poolajal pluss-miinus andmata jäänud penalti. Kindlasti oleks Iirimaa võinud rohkem lüüa, aga neil ei olnudki vaja rohkem kui ühte.
Mängupilti vaadates oli ka kindel, et kui nad värava kätte said, oli selge, et sellest piisas ja Itaalial polnud midagi vastu panna.
Iirimaa kohtub järgmisena Prantsusmaaga, kes ei ole lihtne vastane, eriti oma kodus. Pakun, et neil läheb väga raskeks, aga play-off on play-off ja kõik on võimalik. Seal on juba viik ka hea tulemus, mis viib penaltiteni, kus on alati kõigil omad võimalused olemas.
Itaaliat seevastu ootab ees igipõline vastasseis Hispaaniaga. Olen natuke mures itaallaste käekäigu pärast, sest tihtipeale võib näha, et varumängijate mängitamine ja põhimeestele puhkuse andmine ei pruugi loodetud eesmärki täita. Tuleb arvesse võtta, et meestel on seljataga pikk hooaeg ja mõnepäevane mängupaus võib nii vaimses kui füüsilises plaanis organismi puhkerežiimile ümber lülitada. Hiljem võib päris raske olla ennast jälle kokku võtta. Sellisel tasemel on asi kinni väikestes asjades. Mõnes mõttes oleks kindlam mängida kogu turniiri enda üheteistkümne parima mehega ja tänu sellele oleks kergem õiget mentaalsust hoida. Aga aeg näitab, kas need valikud, mis nad tegid, osutuvad õigeks või ei. Võib olla järgmisteks mängudeks saadav värskus põhimeestel kaalub üles muud faktorid, aga ohumärke ma psühholoogilises ja muus plaanis natuke näen. Selge on muidugi ka see, et Itaalia raudne kaitse ja kogenud mängijad kuhugi ei kao. Ega Hispaanial ka kerge ei ole, aga pärast eilset mängu jäi natuke selline tunne, et, kas psühholoogilises plaanis oli see parim otsus, sest Itaalia ei lähe just kõige parema emotsiooniga järgmisele mängule vastu.
