Indrek Schwede EM-i kommentaar: Hoiame kokku, Ida-Euroopa!

Olen vist alati vaadanud jalgpalli suurturniire läbi poliitilise ja rahvuslikkuse sümpaatia/antipaatia prilli. Seitsme- ja kaheksakümnendatel sümboliseeris Prantsusmaa koondis kapitalistliku lääne ihaldusväärset vaba vaimu ning läbi elegantse Michel Platini ja tema unustamatute musketäride õhulise mängustiili ka prantsuse kultuuri hõrku hõngu.

Mäletan, et kaheksakümnendatel jõudsin korraks isegi kahetseda, et mu lemmikuks oli kujunenud Holland, keda ma igasugu hooviturniiridel ja poisikeste omavahelistel „maailmameistrivõistlustel“ oranžis särgis alati etendasin. Et oleks tahtnud olla hoopis Prantsusmaa, mis võlus maailma 1982. ja 1986. aasta MM-del ning võitis enesekindlalt 1984. aasta Euroopa meistrivõistlused kodumurul.

Muutunud poliitilised olud on minust teinud enesestmõistetavalt Eesti koondise poolehoidja. Võõraste puhul kaldub aga sümpaatia pigem väikeste poole. Ja viimastel aastatel olen aina enam endast üles leidnud Ida-Euroopa identiteedi – ikka selle sõna poliitilises mõttes. Ei viitsi otsida, milline Prantsuse poliitik võttis mõne aasta eest ülbuse tähendada, et idaeurooplased ei kasutanud suurepärast võimalust vait olla. Millise vastumeelsusega loobusid prantslased plaanist müüa Venemaale kaks kopterikandjat Mistral! Ei meeldi mulle see suurte komme oma rahvuskeha tugevdada endistest koloniaalmaadest pärit andekate palluritega. Nõrgestades niimoodi nimetatud ülemeremaid ja omaenese euroopalikku identiteeti.

Käisin esimest korda Rumeenias 1982. aastal ja imestasin sealse rahva keeleoskuse üle. Tänaval teed küsides pakuti sageli vastamiseks nelja keelt: inglise, saksa, prantsuse ja vene. Selle vaese maa elanikest hoovas mingit boheemlaslikkust, N Liidu rahvaste vanglast tulnu jaoks isegi mingit sisemist raskesti defineeritavat sõltumatust niivõrd kui toonane sotsialistlik ja diktaatorlik Rumeenia seda võimaldas. Võibolla oli see kaugete aegade kaja: tuleneb ju riigi nimi – Rumeenia – ladinakeelsest sõnast romanus, mis tähendab roomlast ja mis rõhutab riigi kolme peamise regiooni (Transilvaania, Valahhia, Moldova) elanike ühist iidset pärandit riigi järkjärgulisel ühinemisel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

1994. aastal tutvusin Taanis ühes Ida-Euroopa ajakirjanike töötoas Rumeenia ajakirjaniku Radu Naumiga, kellest tänaseks on saanud riigi tuntud telenägu (märtsis Londonis kontrollisin: teda teadsid väga hästi hotellibaaris töötavad rumeenlannadest baariplikad). Taanis püüdsid lahked vastuvõtjad meile õpetada poliitkorrektsust ning Balti olusid ja meie jubedat lähiajalugu alahinnates manitsesid meid olematutes ja võimalikes tulevastes pattudes, mis oli õigupoolest solvav. Meist said Raduga verbaalsed relvavennad, kes hakkasid taanlaste pakutud kallutatud arusaamadele vastu. Kui me 1996. aasta Atlanta olümpial täiesti juhuslikult ninapidi kokku jooksime, oli meie rõõm vastastikune ja siiras.

Poliitiliselt võib meile kasulikum olla hoida oma lääne sõprade (kes meid II maailmasõja ajal ja järel külmavereliselt reetsid) ligi, aga minu poliitiline sümpaatia üheskoos siia juurde kuuluvate eranditega kuulub Ida-Euroopale. Jalgpallis, mis on ju sõja ja poliitika pikendus, võib seda ka ohutult väljendada.

Kõike ülaltoodut arvestades olin EM-i avamängus pettunud. Aga see on alles algus. Hoiame kokku, Radu!