ANALÜÜS: 5 punkti, mis viitavad, et üle 400 miljoni väärt Belgia koondis veerandfinaalist kaugemale ei jõua
Neid kolme peavad suurfavoriitideks ka kihlveokontorid, kuid kui otsida nii-öelda "musta hobust" või võimalikku üllatajat, mainivad vaat et iga osaleva riigi meediaväljaanded ära Belgia koondise.
Ja see on ka arusaadav - kuigi suuremad tiitlivõidud belglastel puuduvad, on nende andekal "kuldsel generatsioonil" silma peal hoitud juba aastaid. Ka hoidis Belgia pikalt esikohta FIFA koondiste edetabelis. Hetkel on nad Argentiina järel teised, kuid kogu meeskonna maksuvus on neil endiselt maailma üks suuremaid. Nimelt on transfermarkt.com andmetel tänavune Belgia EM-koondis ühtekokku väärt 460 miljonit eurot (!).
Kuigi 2014. aastal mängis suuresti samadele meestele toetunud Belgia end MMi veerandfinaali, ei olnud nende esitused Brasiilias üleliia veenvad ning on mitmeid ohumärke, mis viitavad, et belglased ei pruugi kogu "haibile" vastata ka tänavu.
1. Probleemid keskkaitses
Alustame keskkaitsest, kust suvise suurturniiri eel langesid vigastusega välja Manchester Citys palliv kapten Vincent Kompany ning tihti tema kõrval mängiv Peterburi Zeniidi mees Nicolas Lombaerts. Samuti tegi endale mai keskel viga 21-aastane Club Brügge kaitsja Björn Engels, viimasel hetkel langes laatsareti ka pikalt Manchester Cityle kuulunud ja nüüd Glasgow Celticut esindav Dedryck Boyata. Ja kõige "krooniks" - eile teatati, et lihasevenituse tõttu jääb homsest sõprusmängust Norraga eemale Barcelonale kuuluv Thomas Vermaelen.
Kui Vermaelen eeldatavasti veel EMiks terveks saab, siis kindlalt ei saa me Prantsusmaal näha ei Kompany'd, Lombaertsi, Engelsit ega Boyatat. Aga ei hullu - võiks ju eeldada, et peatreener Marc Wilmots asetab seejärel keskkaitsesse Toby Alderweireldi ja Jan Vertongheni, kes tänavu terve hooaja Tottenham Hotspuris kõrvuti tegutsesid ning Premier League'i ühe parima keskkaitse paari moodustasid.
Kolmapäevases sõpruskohtumises Soomega otsustas peatreener vastutusrikkal keskkaitsja positsioonil proovida hoopis 20-aastast Jason Denayerit ja vigastuste tulemusena Barcelona pingile taandunud Thomas Vermaelenit. Kuigi duol üleliia palju tööd ei olnud, suutsid nad siiski sisuliselt ainsa ohtlikuma olukorra ka endale väravasse lasta, kui meie põhjanaabrite poolelt kombineerisid pealtnäha lihtsa värava Sogndali mees Jukka Raitala ja Varssavi Legia mees Kasper Hämäläinen.
Raitala ja Hämäläinen väärivad värava eest kahtlemata kiitust, kuid mis hakkab Belgia kaitsega juhtuma siis, kui Sogndali ja Legia asemel ründavad nende väravat näiteks alagrupikaaslased Itaalia või Zlatan Ibrahimovici juhitud Rootsi?
On selge, et just äärekaitsja positsioonil Belgial vähe valikuid on ja just seetõttu Amsterdami Ajaxis koos üles kasvanud Alderweireld ja Vertonghen sinna liigutatud ongi. Aga samuti on kõrvaltvaatajad juba korduvalt rõhutanud, et kaitseliinis on selgelt olulisem just keskmine duo, kus kokkumänginud Alderweireld ja Vertonghen noore Denayeri ja alavormis Vermaeleni asemel tuntavalt parem alternatiiv oleks.
Säärane käik ei tähendaks aga praeguste keskkaitsjate pingile taandamist - nii on näiteks Denayer koduklubi Galatasaray eest vajadusel paremkaitses mänginud küll, samuti on Vermaelen pallinud vasakkaitses enda endises koduklubis Arsenalis. Kõigele lisaks on Belgial pingilt võtta ka täiskohaga äärekaitsja, Romelu Lukaku noorem vend Jordan, kes samuti "kohatäitena" edukalt hakkama saaks.
2. Mitmete juhtivmängijate kehv klubihooaeg
Teise karmi faktina tuleb otsa vaadata Belgia mängumeeste klubihooajale. Kuigi andekaid mängumehi on terve koondis täis, oli paljude nende klubihooaeg pehmelt öeldes pettumustvalmistav. Toome näiteks kasvõi Manchester Unitedi pingile taandunud Marouane Fellaini, Chelseaga Inglismaal kümnendaks platseerunud Thibaut Courtois ja Eden Hazardi või Liverpoolis (osaliselt vigastuste tõttu) varumehe rolli täitnud Christian Benteke ja Divock Origi.
Kõigele lisaks mängib koguni 11 Belgia koondislast Premier League'is, kus mängudegraafik teatavasti ülimalt tihe on. Näiteks Inglismaa koondis tihti just tiheda klubigraafiku taha oma suurturniiride ebaedu kirjutanud ongi.
Lisaks saatsid klubihooaja jooksul mitmeid mängijaid erinevad vigastused - parimaks näiteks Manchester City mees Kevin De Bruyne, kes jaanuari lõpust kaks kuud platsi kõrval oli, kuid nüüd taas mänguvormi kogumas on.
3. Mitteveenvad valikmängud ja sõpruskohtumised
Toome siinkohal esimeseks näiteks kõige viimase kohtumise, ehk sõprusmängu Soomega. Selge, et belglased ehk päris kõike antud mängus välja ei pannud, kuid siiski pakkus too kolmapäevane duell kodupublikule vähe põhjust rõõmustamiseks.
Belgia küll kohtumist selgelt domineeris, kuid nagu eelnevalt mainitud ka sai, siis 53. minutil jäädi hoopis ise kaotusseisu, kui kaitsjate peataoleku meie põhjanaabrid ära kasutasid. Kodumeeskond seejärel küll käigu juurde pani, aga Romelu Lukaku viigivärav lasi end oodata alles 89. minutini ning selleski tabamuses tuleb neil suuresti tänada muidu tubli esituse teinud Soome väravavahti Lukaš Hradeckyt, kes küllaltki lihtsa tsenerduse püüdmisega hakkama ei saanud.
Kõik väravale eelnenud rõhutas aga ilmekalt valukohti, mis võivad belglasi kimbutama hakata ka EMil - kuigi värava suunas tulistati 90 minuti jooksul 33 korda, siis raami tabas neist vaid 7. Nendest seitsmest löögist olid omakorda tõsiselt ohtlikud vaid 3-4 üritust.
Kui esialgu raiskas tipuründes võimalus Olympique Marseille' mees Michy Batshuayi, siis hiljem jätkas sama trendi Christian Benteke, kes kahe-kolme suurepärase võimaluse juures ühtegi lööki raami saata ei suutnud. Ei ole vaja olla Sherlock Holmes, mõistmaks, et Benteke väravaesise ebakindluse taga peitub just kehvapoolne klubihooaeg. Ja muide, kõik see toimus Soome koondise vastu, kes oli neli eelnevat maavõistlust Norra, Poola, Islandi ja Rootsi vastu kaotanud koondskooriga 0:11.
Aga vaatame põgusalt ka seda, kuidas Belgia üldse EM-ile jõudis. Tõsi, B-valikgrupp Walesi, Bosnia ja Hertsegoviina, Iisraeli, Küprose ja Andorra ees võideti, kuid selle jooksul anti ära ka kaks viiki ja üks kaotus. Alagrupis, kus kõik alla esikoha võrdunuks ka ilmselge pettumusena, suudeti libastuda sisuliselt iga keerulisema takistuse juures. Kui võidud Andorra ja Küprose üle on põhimõtteliselt kohustuslikud, siis näiteks Walesilt nad ühtegi võitu kätte ei saanudki - kodus tehti nendega 0:0 viik, võõrsil kaotati Gareth Bale'i värava võttu 0:1. Ning kui sõideti külla Bosnia ja Hertsegoviinale, puudus taas väravaesine kindlus ja Balkanilt tuldi koju 1:1 viigiga.
4. Suurturniirde kogemuse puudumine
Seda punkti rõhutati eriti 2014. aasta MMi eel, kuna toona oli tegu "kuldse generatsiooni" esimese ühise suurturniiriga. Kuigi Brasiilias kaheksa parema sekka välja jõuti, ei olnud ju midagi üleliia vaimustavat ka toonastes esitustes.
Alagrupis Alžeeria, Lõuna-Korea ja Venemaaga ei olnud nad üheski kohtumises veel 70. minutiks juhtimas, kuid lõpuks hiliste väravatega siiski minimaalsed võidud kätte saadi. Muidugi on ka viimase hetke väravatega võitmine omaette klassi märk, kuid kui vaadata Wilmotsi juhendatavate esitusi alagrupis tervikuna, siis võinuks nad 270 minuti jooksul olla oluliselt veenvamad.
Kaheksandikfinaalis USA-ga suudeti juba korralikum turmtuli väravale peale saada, kuid tänu Tim Howardi oivalisele tegutsemisele läks sealgi vaja lisaaega. 120 minutiga Belgia ikkagi lõpuks 2:1 võidu võttis, kuid sellega nende jõud ka rauges. Veerandfinaalis Argentiinaga viis Gonzalo Higuain vastased juba 8. minutil juhtima ja sellele Belgia vastata ei suutnudki.
Just turniiri hiliste faaside kogenematus võib Belgiat kummitama hakata ka tänavu. Kui pärast pikka klubihooaega on vormi säilitamine niigi raske, muutub see veelgi keerulisemaks olukorras, kus sa pead ühe nädala jooksul mitu mängu pidama. Arvestades, et tänavuse EM-formaadi juures peavad veerandfinaali jõudjad pidama kahe nädala jooksul viis mängu, tuleks Belgiale kahtlemata kasuks, kui neil oleks mängijaid, kes säärase režiimiga pärast klubiaastat regulaarselt harjunud on. Praeguses koosseisus on säärane ühekordne kogemus 2014. aastast olemas 14 mängijal, 9 pallurile on säärane suvine koondiseturniir aga esimeseks.
5. Karm loos EM-il
E-alagruppi koos Itaalia, Rootsi ja Iirimaaga loositud Belgia võib olla kindel, et vähemalt kahe esimese vastu nad kordagi jalga gaasipedaalilt tõsta ei saa ja nii peavad nad täiskontsentreerituse- ja jõuga mängima juba 13. juunist, kui kohtutakse Itaaliaga.
Hoolimata karmidest vastastest võiks ikkagi eeldada, et esimese kahe sekka belglased end alagrupis murravad. Kellega neil sellisel juhul aga kohtuda tuleks?
Siinkohal saab olema küll palju teoreetilist, kuid proovime siiski pisut ennustada ja tulevikku vaadata - kui Belgia lõpetaks E-alagrupi teisena, tuleks neil juba kaheksandikfinaalis kohtuda F-alagrupi võitjaga, kelleks suurima tõenäosusega platseerub Portugal. Sealt edasi võiks neid oodata B-alagrupi võitja, ehk potentsiaalselt Inglismaa. Poolfinaalis viiks play-off bracket neid kokku D-alagrupi võitja, ehk potentsiaalselt Hispaaniaga. Seega tuleks Belgial üksnes finaali pääsemiseks võistelda Itaalia, Rootsi, Portugali, Inglismaa ja Hispaaniaga. Võrreldes nende MM-graafikuga, kus veerandfinaalini ootasid neid Venemaa, Alžeeria, Lõuna-Korea ja USA, on see kahtlemata samm edasi.
Kurioossel kombel võib säärane "teekond" aga Belgiale ehk isegi soodsam olla. Nimelt, kui belglased E-alagrupi võidaks, ootaks neid 16 parema seas ees D-alagrupi teine, ehk usutavasti Horvaatia. Kuigi horvaadid kahtlemata kõvaks pähkliks osutuksid, mindaks sellele kohtumisele ikkagi kergete favoriitidena ja kui edu Belgiat saadakski, ootaks neid ees C-alagrupi võitja, ehk suurima tõenäosusega Saksamaa, kes peab sinnamaale jõudmiseks seljatama "vaid" Põhja-Iirimaa, Ukraina, Poola ja näiteks Rumeenia või Venemaa/Slovakkia.
Kui Belgia suudakski valitsevad maailmameistrid alistada, ei läheks asjad kuidagi kergemaks ning poolfinaalis ootaks neid ees A-alagrupi võitja, ehk suure tõenäosusega Prantsusmaa, kes peab sinnamaani jõudmiseks selja taha jätma Rumeenia, Albaania, Šveitsi, C/D/E alagrupi kolmanda tiimi, ehk potentsiaalselt Ukraina, Rootsi või Türgi ning veerandfinaalis B- või F-alagrupi teise koha, ehk potentsiaalselt näiteks Venemaa/Slovakkia/Walesi või Austria/Islandi.
Säärased stsenaariumid näitavad ilmekalt, kuivõrd keerukam saab olema Belgia teekond eduni võrreldes kasvõi näiteks Prantsusmaa ja Saksamaaga.
Lõpetuseks - mul ei oleks midagi selle vastu, kui Belgia suudaks "musta hobusena" tõesti jalgpalliüldsust raputada ja tiitli ära võtta, kuid nagu eelnevad punktid näitasid, siis "Punaste kuradite" juures on haipi ehk pisut enam, kui nad seda väärivad ning suurte nimede ja hinnalipikute taga peitub ka mitu ilmselget vajakajäämist.
Prove me wrong, Belgia.
