Ott Tõnissaare toetajad.

Möödunud aasta kevadel, esimest hooaega alustades, ütlesin:

Esmane eesmärkide seadmise aeg on üks aasta, mõõdikud on lihtsad - vaja on saada (õigeid) matše, vaja on neid (õigesti) võita ning keha peab kõigele sellele vastu pidama. Esimene suurem siht on muidugi maailma esiliiga UFC ridadesse jõudmine.

...

Egas midagi - tibusid loeme aprillis-mais 2016.

Õiged matšid

September 2015: Declan Larkin (Iirimaa), kes oli viimase hetke asendus vigastatud Antti Virtaneni (Soome) asemel. Larkini kontol matši toimumise hetkel 7 võitu (2 nokauti, 5 alistust) ja 8 kaotust (2 nokauti, 6 alistust) - mees, kes pole pidanud oma karjääri jooksul ühtegi matši kohtunike otsuseni :) Võitude ja kaotuste suhe ei olnud väga esinduslik, samas oli tegemist kogenud ja selgelt lõpetamisvõimelise mehega. Silmapaistvamaid vastaseid oli tal karjääri jooksul olnud üks - UFC veteran Curt Warburton (Inglismaa), kellele Larkin kaotas esimeses raundis alistusega. Minu karjääriredelil ülespoole ronimise jaoks ei olnud tegemist märkimisväärse vastasega, aga esimese hooaja avamatšiks täitsa okei.

November 2015: Mads Burnell (Taani). Burnelli kontol matši toimumise hetkel 5 võitu (3 alistust, 2 otsust) ja mitte ühtegi kaotust. Tegemist oli noore Taani vabavõitlustipuga, kellel ette näidata must vöö Brasiilia jiu-jitsus ning kuldmedal 2014. aasta Euroopa meistrivõistlustelt lukumaadluses (tol hetkel veel lilla vöötase, IBJJF). Oma musta vööni jõudis noormees rekordilise aja - 3 aastaga, mis paneb ta selles osas ühele joonele maailma tippudega. Burnell oli jõudnud oma lühikese karjääri jooksul madistada juba paari kogenud mehega, aga veel ei kedagi nimekat. Tehnilise poole pealt oli oluline, et Burnell oli kindlasti juba UFC silmapiiril - tema treener ja mänedžer esindab ka UFC võitlejat Nicolas Dalbyt (Taani) ning samuti mitmeid teisi nimekaid võitlejaid muudes maailma tugevamates liigades. Minu karjääriredelil ülespoole ronimise jaoks väga hea vastane.

Mai 2016: Daguir Imavov (Prantsusmaa). Imavovi kontol matši toimumise hetkel 9 võitu (2 nokauti, 1 alistus, 6 otsust),1 kaotus (alistus) ja 1 viik. Imavov on võitnud väga kogenud mehi - Juha-Pekka Vainikaineni (Soome), Jani Ridasmaad (Soome), Araik Margariani (Armeenia) ning pidanud viigimatši Damien Lapilusega (Prantsusmaa). Kõigil neil meestel on omakorda vööde all mitmeid matše märkimisväärsete vastastega. Minu karjääriredelil ülespoole ronimise jaoks ülimalt hea vastane.

Ott Tõnissaare spordiklubid, treenerid & võistkond.

Õiged võidud

Esimese vastase, Declan Larkini, alistasin esimeses raundis käelukuga. Matš ei olnud väga tempokas, aga üks korraliku kaarega mahaviimine ning käelukk, mis vastase kõrge valuläve ja üliliikuva küünarliigese tõttu nägi lõpp-pildis välja üsna robustse murdmisena, tegid oma töö ära. Pilkupüüdev alistus jäi kenasti mitme fotograafi objektiivi ette ning leidis head kajastust nii siinses regioonis kui ka Iirimaal. MATŠIVIDEO.

Teise vastase, Mads Burnelli, nokautisin teises raundis paremhaagiga. See matš oli pealtvaatajate jaoks kõrgelennuline meelelahutus, sest esimeses raundis jäin ma Burnellile tema kodupubliku ees päris tugevalt alla ning ta sai peaaegu kogu raundi vältel oma head taset demonstreerida. Teise raundi alguseks olin ma aga üles ärganud ning suutsin rongi alt välja tulla - see oli minu esimene kord vastane jala pealt nokauti lüüa. Nii matši tulemus kui ka video levisid kulutulena. MATŠIVIDEO.

Kolmanda vastase, Daguir Imavovi, võitsin kohtunike ühehäälse otsusega - kõik kolm raundi läksid minu taktikepi all. Kuna esimene mahaviimine tuli üsna lihtsalt, jätkasin kogu matši vältel sama mänguplaaniga - kiire mahaviimine raundi alguses, pärast mida asusin tugevate löökide saatel alistusi otsima. Aga vastane oli sitke. Kui ta lõpuks kindlasse kägistusvõttesse sain, kõlas matši lõpukell. Kägistus oli väga kindlalt käes ning lõpetamisest oli puudu 3-4 sekundit. See oli minu karjääri edasmineku jaoks suur ja oluline võit. Matšivideot mul teile aga praegu (veel?) pakkuda ei ole.

NFC: Ott Tõnissaar (vasakul) vs Daguir Imavov (mai 2016).

Keha peab vastu!

Olen saanud hooaja vältel mitmeid suuremaid ja väiksemaid vigastusi, aga kõigest on ilusti välja tuldud - seda nii tänu (ennetavale) füsioteraapiale kui ka koostööle Tauno Kooviti ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Sporditraumatoloogia Keskusega. Kõige ebamugavamas kohas olin hooaja avavõistluse eel, kui läksin matši tegema päris tugevalt vigastatud hüppeliigesega - võib öelda, et mängisin õnnega ja sel korral läks hästi. See oli teadlik otsus - hooaja avamatš oli vaja ära teha, see oli minu jaoks oluline nii karjääri mõttes kui ka psühholoogiliselt. Teine raskem koht oli, kui murdsin Iirimaal treeninglaagris suure varba kahest kohast liigesest välja. Selle tulemusena jätsin ära veebruarikuise matši, sest kaks korda ühe hooaja jooksul oma õnne testida ei tundunud enam mõistlik. Küll aga naeratas õnn mulle teise suuna pealt - minu vastaseks pidi veebruarikuus olema Daguir Imavov ning kuigi sellest matšist loobusin, oli Imavov nõus minuga matši pidama uuesti maikuus.

Üldfüüsilise arengu osas tunnen, et mu kehal on veel ruumi edasi minna - maksimum ei ole kindlasti veel saavutatud.

Mis edasi?

PUHKUS. 1. juunil tõmban juhtme stepslist välja ning puhkan 30. juunini. Just juhtme stepslist väljatõmbamise sünonüüm on siin üks olulisimaid, sest suur osa minu puhkusest seisneb arvutist ja telefonist eemalehoidmises :) See on minu esimene n-ö päris puhkus, planeeritud puhkus, 31 eluaasta jooksul :)

ÕLAOPERATSIOON. 1. juunil ootab mind ees väike õlaoperatsioon, mida siiamaani edasi lükkasime. (Puhkus sai kalendrisse kirja enne kui operatsioonikuupäev). Parema õla AC liiges on kulunud ning õlavalud on mind vaevanud juba päris pikka aega, oluliselt kauem kui on kestnud minu profisport. Selle tarbeks lõigatakse õlg lahti ning rangluu otsast võetakse väike jupp maha, et luu otsad, mille kokkukäimine ongi valu tekitaja, enam omavahel kokku ei käiks. Taastumine sellest saab olema 100%. Paberi peal on taastumisajad järgmised: tavaellu = 3 kuud, lihtsamakoeliste spordialade juurde = 4 kuud, professionaalse võitlusspordi juurde = 6 kuud. Eks saame näha, aga senise vigastustest taastumise kogemuse põhjal arvan, et tegelikult läheb asi natuke kiiremini. Operatsiooni viib läbi dr Leho Rips.

UUS HOOAEG. Kuigi füsioteraapia õlaga algab juba operatsiooniga samal päeval, 1. juunil, alustan uut hooaega täiskäigul 1. juulil. 8. - 15. juulil olen Pärnus treeninglaagris ning 1. - 12. augustil Mellistes treeninglaagris. Kuhu ja kuidas sealt edasi, selgub käigult. Samuti on mul vaja teha koos oma mänedžeriga palju tööd, et ka kõik väljaspool ringi vajalik saaks tehtud. Ja muidugi on vaja taas kord sponsorite ja toetajatega maha istuda, sest kõik esimeseks hooajaks tehtud lepped lõpevad ... täna! :)

NFC: Ott Tõnissaar (mai 2016).

Lõppsõna

Aitäh kõigile, kes mind sellel teel nii nõu kui ka jõuga toetanud on. See rivi on pikk, alates treeneritest, kellega hommikust õhtuni suhtlen, kuni sponsorite ja toetajateni, kes on läbi kogu hooaja ilma ühegi erandita pidanud kinni igast hooaja alguses tehtud kokkuleppest, kuni iga viimase kui fännini, kes mind võistlustele kohapeale toetama on tulnud. Teie panus nii minu edusse, minu tiimi edusse kui ka Eesti vabavõitluse edulukku on hindamatu.

Osa Otile Soome NFC-le kaasa elama sõitnud fännidest (mai 2016).

Tänane blogipostitus on selle hooaja viimane. Järgmine võimalus minu tegemiste kohta lugeda on juba 5. juulil.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid