KOMMENTAAR: Saluri teekond omaealiste viimaste hulgast 8000 punkti meheks

Eesti kümnevõistluse ajaloo kolmeteistkümnenda 8000 punkti mehe Karl Robert Saluri teekond Rio olümpianormi täitmiseni on olnud erilisem kui ehk arvatagi oskame.

On 2007. aasta augustikuu. Kaks Karli, siinkirjutaja ja Saluri, peavad Rakveres Eesti B-klassi 10-võistluse meistrivõistlustel maha põneva duelli. Veel enne viimast ala on vahe väike, ent Saluri läbib 1500 meetrit konkurendist 43 sekundit (!) kiiremini ja jääb kokkuvõttes 373 punktiga peale.

Tegu oli küll Karlide esikohaduelliga, ent üldarvestuses tähendas see 14 võistleja seas kohtade 12 ja 13 väljaselgitamist. Võidumehest Rasmus Rooksist lahutas mõlemat enam kui 2000 punkti, mis tähendab, et kullaomanik võinuks pärast kettaheidet võistluse lõpetada ja oleks ikka mitmesaja punktiga Karle edestanud.

Vahetult enne toonast etteastet 14. sünnipäeva tähistanud Saluri oli üks väheseid, kel "õnnestus" sel võistlusel 100 meetri läbimiseks kulutada üle 13 sekundi ja kaugust hüpata alla viie meetri. Tõkkejooksus oli ta suisa ainus, kes 20 sekundist jagu ei saanud. Polnud tõepoolest ühtegi ala, kus ta oma tulemusega medalistidele ligilähedale oleks saanud, ning ühtegi märki, et siit võiks sirguda 8000 punkti mees.

Järgnevatel aastatel hakkas Saluri eakaaslaseid aga meeletu kiirusega püüdma. Tähtsa tõuke andis andekuse avaldumine jooksualadel - peamiselt sprindis, ent ka pikemas maas - ning viis aastat hiljem, 2012. aastal, oli Kuimetsast pärit spordimees Eestis teistest juba pea jagu üle ning teenis juunioride MM-il viienda koha. (Veel mõned aastad enne MM-i oli Saluri Audentese spordigümaasiumisse siirdudes läinud treener Tõnu Kaukise juurde jutuga, et äkki võiks nädalas kolm trenni teha kergejõustiklaste ja kolm võrkpalluritega.)

Ometi öeldi Eesti kergejõustikuringkondades ka siis, et Salurist ei saa tõelist kümnevõistlejat, sest tal on mitmetel võtmealadel tehnika jäänud omandamata. Ausalt öeldes ei uskunud ka loo autor kaua aega, et niivõrd krobelise kõrgus- ja teivashüppe ning tõkkejooksu ja kettaheitetehnikaga võib endine kamraad ühel päeval 8000 punkti koguda.

Juunioride MM-i aastale järgneski pikk põuaperiood, kus Salurit hakkasid segama erinevad vigastused. Lisaks ei õnnestunud tal kuidagi leida õiget ülikooli: Arkansasesse siirdumine jäi katki ning hädavarjandina valitud New Orleans osutus igas mõttes katastroofiks.

Õnneks on USA ülikoolides kümnevõistlejatest - jah, isegi 7500 punkti meestest - defitsiit ning nii otsustas tunamullu tugev Georgia ülikool eesotsas treener Petros Kyprianouga (ühtlasi Maicel Uibo juhendaja) Salurile veel ühe võimaluse anda.

Ka Georgias tuli Saluril esimesel aastal vigastuse tõttu väga vaikselt tegutseda, võistlemisest rääkimata, kuid sel talvel saime lõpuks uue koostöö esimesi vilju näha. Suur asi oli juba üle pika aja esimese mitmevõistluse läbimine, edasiminekust andsid kõrvalvaatajaile märku aga eelkõige suurepärane sprindikiirus ja ootamatult hea teivashüpe.

See, mis juhtus sel nädalal Athensis, ei vaja enam meeldetuletamist. On muljetavaldav, kuivõrd palju usku Saluril endasse on jagunud. Isegi aegadel, mil ta oli jännis vigastusega, mõtles ja rääkis ta olümpiast, mis kõlas liialdamata utoopiana. Nagu nüüd siiski selgub, ei pajata viis olümpiarõngast, mis ta aastate eest seljale tätoveerida lasi, pelgast unelmast, vaid reaalsusest.

Kas Salurist ka kunagi 8400-8500 punkti mees saab, on raske öelda, sest "agasid" eesotsas kohutava kõrgushüppe ja vanade vigastuste võimaliku väljalöömisega on küllaga. Erki Noolt meenutab ta oma võlude ja vigade poolest igatahes rohkem kui ükski teine meie praeguse aja mitmevõistleja.