Kert Toobal dramaatilisest karikafinaalist, Rennes'i võrkpalliklubist, Martti Juhkamist ja tulevikumõtetest
Toobali ja Martti Juhkami koduklubist Rennes Volley oli eile saamas esimene esiliigameeskond, kes Prantsusmaal karika võitnud, ent viiendas geimis mängiti Ajaccio vastu kolmepunktiline edu maha ja lepiti hõbedaga. Tulemus oli siiski üle ootuste hea ning seetõttu pole üllatav, et eestlasi loodetakse klubis näha ka järgmisel hooajal.
Täna hommikul Delfile ja Eesti Päevalehele intervjuud andes on Toobal endale omaselt vana rahu ise ning paistab, et eilsest tulemusest ta masendusse ei langenud. Pole põhjustki, sest tähtsaid mänge jagub tänavusse hooaega veel küllaga.
Ole hea, võta esmalt eilne mäng oma sõnadega kokku.
Eks ta oli selline finaalivääriline mäng, kus jagus kõike - nii draamat kui meie jaoks ka lõpuks tragöödiat. Tahtmine oli mõlemal kõva. Mingil hetkel hakkas ka mulle tunduma, et mäng on meil pihus. Võib ju mõelda, et siit või sealt saanuks veel ühe punkti ja võit olnuks meie... Kokkuvõttes kahju muidugi, et nii läks, aga patja nutma hakata pole mõtet.
Finaal näitas, et kumbki meeskond polnud nii kaugele juhuslikult jõudnud - hea esituse tegid tegelikult ju mõlemad.
Jah, Ajacciol pole iseenesest mingeid imemehi, pigem on nad just meeskonnana väga hea klapi leidnud. Viiendas geimis oli neil võtta ka kaks varumeest, kes mängu pöörde tõid. Nende reserv oli suurem kui meil.
Tõstsid avageimi esimeses pooles suisa neljal korral tagaliini Juhkamile. Oli selline tegutsemine enne mängu treener Nikola Matijaseviciga kokkulepitud või sündis spontaanselt?
See tuli spontaanselt. Meil on üleüldse nii, et treener annab väga harva mulle konkreetseid juhiseid, kuhu tõstma peaksin. Pigem pean alati ise tunnetama, kes neid n-ö lollakaid palle, kus kaitsest saame raske palli üles ja rünnakuvariante napib, lüüa võiks. Kuna meil on Jukuga (Martti Juhkami hüüdnimi - toim) hea klapp, siis temale on hea sellistel hetkedel tõsteid jagada.
Kuivõrd suur üllatus teiesuguse esiliigaklubi finaali jõudmine Prantsusmaa võrkpallis oli? Üldiselt vist tegelikult ikkagi teatakse, et Rennes on kõva meeskond ning taseme poolest esiliigas mängima ei peaks?
Jah, eks ikka teatakse. Oleme ka ise tänavu oma mängudega tõestanud, et võiksime mängida kõrgliigas. Samas, võib-olla seepärast Ajacciol õnnestuski mäng enda kasuks pöörata, et neil on sarnased mängud igal nädalal, meil aga harva.
Eilset mängu ning Rennes'i üldist mängutaset vaadates tekib küsimus, kuidas niivõrd hea meeskond üldse ühel esiliigameeskonnal õnnestus komplekteerida? Olgu, sina ja Martti tulite, kuna teadsite klubi tausta, aga kaks väga võimsat tempomeest ja Leedu diagonaalründaja, kes realiseeris kohati kõik pallid, mis ette anti...
Tegelikult Prantsuse esiliiga pole ka mingi mudaliiga. Igas klubis on 5-6 välismaalast ja kõik need on ka tõsised mängumehed, mitte juhuslikud asjaarmastajad. Ma arvan, et olulisem on see, kuidas meeskonna kokkumäng hakkab toimima. Meil toimib see praegu hästi, aga näiteks mullu oli Rennes'i koosseis veel hoopis kõvemgi, kuid esiliigas jõuti napilt playoffi ja sealgi ei saavutatud midagi. Klappi polnud.
Teie treener ütles avageimis kaotusseisul 18:21 väga tabavalt: lööme oma rünnaku maha ja siis tulevad meil kaks head servijat - midagi pole veel otsustatud. Lõpuks võitsitegi avageimi. Hästi öeldud, kas polnud?
Ta on, jah, meil natuke selline šõumees. Mingil hetkel teeb häid asju, samas vahel keeb üle. Talle meeldib ka kohtunikega palju õiendada. Väike rebane ühesõnaga.
Ja see, et ta annab sulle palju vabadust, on ühele mängijale vist igati hea?
Võib-olla lihtsam oleks just siis, kui treener kõik käigud ette ütleks, aga, jah, meie mäng ongi teistest ebastandardsem. Peale minu on Prantsusmaal veel vaid neli-viis sidemängijat, kes võrgust kaugelt esimest tempot mängiksid. Lisaks on meil kaks head nurgaründajat (üks neist on Juhkami, teine jäi eilsest finaalist vigastusega eemale), kellele meeldib tagaliinist lüüa. Seegi toob mitmekesisust juurde.
Juhkami tegi eile neljas esimeses geimis väga hea mängu, kuid otsustavas lagunes. Miks nii?
Eks ta väsis natuke, pole midagi teha. Tal on ju nii imelik ja poolik hooaeg olnud - taolisi viiegeimilisi mänge ja seeläbi vastupidavust napib. Kui ta oleks olnud kogu hooaja terve, oleks ka plahvatuslikkust veel rohkem ilmselt. Kokkuvõttes tegi ta korraliku mängu, kuid teda jälgitakse väga palju, kuna teatakse, et mäng käib paljuski läbi tema.
Kuidas sa enda hooajaga seni rahule oled jäänud?
Ma ei kurda midagi - kõik on okei. Eile oli hea võimalus midagi sellist saavutada, mida rasvaste tähtedega kirja pandaks, aga tegelikult tähtsamad mängud on esiliiga playoffi näol veel ees ootamas.
Mind häiris tegelikult see, et klubi jaoks ei tundunud karikasari vahepeal mingi turniir olevat, kuna suur eesmärk on kõrgliigasse pääsemine. Minu arust ei saa nii, et osasid mänge mängid hästi, aga teisi võtad rahulikult. Kokkuvõttes oli karikafinaali pääsemine meile suur asi - väidetavalt oli hotellis 40 tuba erinevatele sponsoritele ja koostööpartneritele broneeritud.
Poolehoidjaidki oli Pariisi palju sõitnud.
See oli neile suur asi. Nii meilt kui Ajacciolt, kust Pariisi saab vaid lennukiga, oli poolehoidjaid 500 inimese ringis. (Muigab.) Kohati ajab nende toetus isegi närvi: pärast mängu ütlesid kõik, et meie kaotusest pole midagi, aga päris nii poleks ka vaja.
Sul on klubiga 1+1 leping. Kas oled juba otsustanud, mida tuleval hooajal teed?
Kõik oleneb sisuliselt hooaja viimasest mängust, kui selgub, kas pääseme kõrgliigasse või mitte. Eks klubi juhtkond ole nii minu kui Marttiga jätkamise osas rääkinud, aga meil pole otsustamisega kiiret.
Saad suvel 37-aastaseks, kuid mänguvorm paistab igal aastal pigem paremaks kui halvemaks minevat. Mõne uue liiga või väljakutse peale ei mõtle?
Ma olen selline tüüp, kes ei taha kunagi midagi lukku panna. Olen valmis igasuguseid variante kuulama, kuigi tegelikult olen ka seigelnud ja proovinud juba üsna palju. Samas tean, et seda täiesti ideaalset varianti pole mu karjääris veel olnud ja on inimlik, et minagi loodan, et äkki veel pakutakse midagi erilist.
