Nüüd, kus käib Eesti olümpiakomitee presidendikampaania ning õhk ja eeter on sporti ja spordi tulevikku puudutavatest sõnumitest paks, tekib küsimus: kelle heaks ja hüvanguks kogu see jant käib? Kõik ümberringi ajavad tarka juttu ning kolm meest lubavad kokku maad ja taevast. Aga kas keegi on tegevsportlastelt, kes peavad täna ja homme Eestile au ja kuulsust tooma, küsinud, mida nemad asjast arvavad? Eks meedial tule endale tuhka pähe raputada, sest kes keelab sportlastelt küsimast. Kuid paraku on aastatega välja kujunenud tava, et tegevatleete spordi juhtimisse ei kaasata. Nad on kõrvale jäetud, nende sõnumit ei kuulata, neid ei kaitse keegi. On olemas säärane organisatsioon nagu Eesti sportlaste ühendus, ent kui aktiivselt see enam tegutseb, on iseasi.

Kui vaadata EOK tulevase täitevkomitee kandidaate, siis mitu tegevsportlast nende sekka kuulub? Null. Ühe liikme saavad sportlased sinna saata. Praegusesse täitevkomiteesse kuuluv sportlaste esindaja, kulturist Ott Kiivikas oli muide ainus, kes julges kuulutada, et katuseraha on jama ning tema sellist korruptsioonihõngulist asja ei poolda. Teised laiutasid ainult käsi: pole midagi teha, riigikogulaste käsk on ülem, meie oleme kõigest mutrikesed.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega