Vitamiinid – milleks neid vajame?

Praegusel pimedal ja märjal ajal ning viirushaiguste kõrgperioodil võivad organismi jõuvarud otsa saada. Osaliselt võib tekkinud kurnatuse põhjuseks olla ka vitamiinide vähesus organismis, mis võib olla tingitud näiteks ühekülgsest toitumisest, aga ka teatud vitamiinide suurenenud vajadusest. Ajakirja Sport märtsi numbris kirjutab proviisor Külli Teder sellest lähemalt

Vitamiinid on bioaktiivsed väikese molekulmassiga orgaanilised ja asendamatud mikrotoitained ehk ühendid, mida inimorganism vajab normaalseks funktsioneerimiseks ja arenguks kindlas koguses. Enamasti neid organismis ei sünteesita, mõnda küll, kuid paraku ebapiisaval hulgal.

Paljud vitamiinid on ensüümide kofaktorid ja osalevad niiviisi väga paljudes protsessides - ainevahetuses, kasvamises, arengus, paljunemises. Osa vitamiine on ka antioksüdandid ja kaitsevad sellega organismi kahjulike protsesside eest (nt enneaegne vananemine, erinevad raku- ja organikahjustused).

On kindlaks tehtud, et teatud olukordades võib vitamiinide oskuslik kasutamine olla abiks organismi taastumisel, samuti haiguse kulu pidurdamisel või isegi haigusest paranemisel.

Vitamiinid jagatakse oma lahustuvuse alusel rasvlahustuvateks (vitamiinid A, D, E, K, Q ja F) ja veeslahustuvateks (B-grupi vitamiinid ning vitamiinid C, N, U ja P).

Vitamiin D

See on rasvlahustuv vitamiin, mis toimib inimorganismis hormoonina. D-vitamiinil on kaks bioaktiivset vormi - kolekaltsiferool (vitamiin D₃) ja ergokaltsiferool (vitamiin D₂).

D-vitamiini vajame eelkõige kaltsiumi ja fosfori metabolismis ehk otseselt luukoe (ka hammaste) normaalseks arenguks. See on oluline verehüübes, samuti südamelihase (sh vererõhu kontrollimise), närvisüsteemi ja immuunsüsteemi (haigestumise vältimine!) töös. Arvatakse, et selle vitamiini toimel paraneb insuliinitundlikkus ja pidurdub aterioskleroosi areng.

Seega, kui D-vitamiini on organismis vähe, võib tekkida rahhiit, lihaste hüpotoonia (punnkõht), luude pehmenemine (osteomalaatsia) või hõrenemine (osteoporoos). Samuti arvatakse, et D-vitamiin vähesus organismis tõstab riski haigestuda ülemiste hingamisteede haigustesse ja grippi, aga ka vähki, südame-veresoonkonnahaigustesse, diabeeti, sclerosis multiplex'i, reumatoidartriiti jt autoimmuunhaigustesse. Vähene D-vitamiini hulk veres võib olla seotud rasedusaegsete komplikatsioonide tekke suurema riskiga.

D-vitamiini allikad on rasvane kala (lõhe, makrell), kalamaksaõli, munakollane, maks, või, pärm, aga seda toodetakse ka päikesekiirguse mõjul nahas. Paraku ei ole meie laiuskraadidel päike kogu aasta vältel D-vitamiini sünteesiks piisavalt intensiivne, seega võiks vähemalt talvekuudel D-vitamiini lisaks võtta.

Selles, kui palju D-vitamiin peaks täiskasvanud inimene päevas saama, puudub teadusringkondades üksmeel. Eesti riiklik toitumissoovitus täiskasvanutele on 300 TÜ (7,5 μg) päevas, USA-s on see näitaja suurem. Eesti Osteoporoosi Liit soovitab täiskasvanutele 800-1000 TÜ (20-25 µg) D-vitamiin. Kui vereproovi põhjal on kindlaks tehtud, et D-vitamiini on veres vähe, võib olla vajalik suuremaid annuseid manustada.

Vitamiin C

Veeslahutsuv askorbiinhape ehk C-vitamiin on väga oluline naha, igemete, väikeste veresoonte, hammaste, sidemete ja luude normaalseks arenguks, funktsioneerimiseks ja haavade paranemiseks, osaleb kollageeni ja elastiini sünteesis, aga ka serotoniini, adrenaliini, noradrenaliini ja steroidide sünteesis ning sapphapete sünteesis kolesteroolist. Tänu antioksüdantsetele omadustele kaitseb C-vitamiin organismi erinevate kahjustuste tekkimise eest ja osaleb näiteks E-vitamiin algvormi taastamises ja hemoglobiini oksüdeerumise takistamises.

C-vitamiin on oluline ravimite omastamiseks ja väljutamiseks, raua imendumiseks (taandab kolmevalentse raua kahevalentseks) ja immuunsüsteemi tugevdamiseks. On teada, et haiguste ajal, stressiolukordades ning treening- ja taastumisprotsessis vajatakse C-vitamiini rohkem.

C-vitamiini allikad on mustsõstra-, kibuvitsa- ja astelpajumarjad, paprika, lehtkapsas, hapukirsid, mädarõigas, petersell, tsitruselised, brokoli. Vitamiini võib lisaks manustada ka preparaatidena, sellisel juhul tasuks meeles pidada, et 200 mg C-vitamiini imendub organismis täielikult, 1000 mg-st imendub 30-65% ja 5000 mg-st 15-20%. Suurte C-vitamiini annustega kaasneb kõhulahtisus, sest vitamiin seob vett.

B-grupi vitamiinid

Suure osa vesilahustuvatest vitamiinidest moodustavad B-grupi vitamiinid, mis vastutavad selle eest, et organism saaks toidust kätte vajaliku energia. Erinevate B-vitamiinide toimed on organismis omavahel väga tihedalt seotud.

B-grupi vitamiine vajame süsivesikute, rasvhapete, aminohapete, nukleiinhapete ainevahetuses ja närvisüsteemi normaalseks tööks, naha, juuste ja küünte normaalseks arenguks. Samas vajame B-vitamiine ka soolhappe tekkeks maos, normaalseks nägemisprotsessiks, punaste vereliblede arenguks, antikehade tootmiseks, hingamisahela ensüümide tööks.

Selleks, et saada toidust kätte lihaste tööks vajalik energia, peab organismis olema piisavalt vitamiine B₁, B₂, B₃ ja B₅, samuti biotiini. Kui peetakse süsivesikurikast dieeti, võib olla tarvis B₁-vitamiini lisaks manustada ja B₁-vitamiin on väga oluline noortele sportlastele.

Normaalseks vereloomeks peab organism saama piisavalt vitamiine B₁₂, B₆ ja foolhapet. Kui neid vitamiine on organismis puudu, võib tekkida aneemia, mis tähendab, et hemoglobiini on vähe ja sellest tulenevalt on organismi hapnikuga varustatus häiritud, tekib väsimus, langeb lihaste jõudlus ja sooritusvõime.

Kui väsimus kipub pika ja raske treeningperioodi kestel kimbutama ning lihaste jõudlus ja sooritusvõime vähenema, võib aidata B-grupi vitamiinide manustamine.

B-vitamiinide allikaid, E ja Q vitamiini rollist meie organismile ja allikatest ning milliseid soovitusi annab laboriarst vitamiinidest loe lähemalt märtsi ajakirjast Sport.

Tekst Külli Teder, Ülemiste Südameapteegi proviisor-juhataja

Kasutatud kirjandus

Hossein-nezhad, A.; Holick, M. F. 2013. Vitamin D for Health: A Global Perspective. - Mayo Clin Proc, 88 (7), 720-755

Kull, M.; Kallikorm, R.; Lember, M. 2010. D-vitamiin - taasleitud oluline tervisemõjur. Eesti Arst 89 (3), 185-190.

Zilmer, M.; Karelson, E.; Vihalemm, T.; Rehema, A.; Zilmer, K. 2006. Inimorganismi biomolekulid ja metabolism.