MMA Blogi: Miks ma löön inimesi rusikaga näkku?
„Alati ja kõikjal võib igaühe juurde astuda keegi, kes on veendunud, et talle kuulub löömise ja mahaviskamise eesõigus. Selle eest ei kaitse politsei ega turvasüsteemid. Jutt üleüldisest õiglusest ning rahumeelsest käitumisest on laste jutt. /---/ Kõigel sellel on alati üks selge eesmärk: kes kõige kõvemini lööb või teise maha viskab, see pärib au. Ning sellega kaasnevalt tihtipeale ka elu ja tervise."
Nii kirjutas 2002. aastal kirja- ja mõtte-, teooria- ja praktikamees Andrus Laansalu. Ma ei mäleta täpselt, kus kirjatükk „Löömise stilistiline spekter" ilmus, aga see ei olegi hetkel oluline.
Olen selle mõttearenduse üle tollest ajast saati palju juurelnud: kaalunud poolt- ja vastuargumente ning lahanud omakeskis inimese ja inimestevahelise konflikti olemust.
Täna on sellesse arutelusse lisandunud aga uus episood, mis võimaldab meil küsida - millise au pärisid Jaanuse asfaldile lööjad? („TV3: Väikelaps pidi pealt vaatama, kuidas kurjategijad tema isa peksid"). Tundsid mehed end Jaanuse tegevusest solvatuna? Tundsid nad, et sekkuva kaaskodaniku mõtteavaldused õõnestavad nende staatust ja mehisust teiste grupiliikmete, sh neidude silmis? Tundsid nad oma vabadust piiratud olevat? Tundsid nad ohtu oma elule ja tervisele? Või oli see lihtsalt impulsiivne alkoholi võimendatud käitumine - vaidluse sujuv jätkamine teiste, käepärasemate vahenditega?
Oht elule ja tervisele - pigem mitte. Solvumine, staatuse õõnestamine, vabaduse piiramine - arvatavasti. Impulsiivne käitumine - kindlasti.
Teistsugune reaalsus
Mina olen elukutseline võitleja, sportlane. Väga primitiivselt üldistades - mulle makstakse selle eest, et ma teisi inimesi lööksin ja maha viskaksin. Aga ma ei tee seda sporti vastumeelselt - ainult raha pärast. Teise mehe üle füüsilise paremuse saavutamises, selleks vajalikus tehnilises-taktikalises arsenalis, võitlusalade lihtsuses ja ürgsuses ning treeningprotsessi juures, mis nõuab päevast päeva enda surumist ja ületamist, on midagi, mis mind paelub. Olla oma keha peremees on samuti miski, mis mind paelub. Ja tuleb tunnistada, et kusagil selles nimistus on ka au pärimise tunne, mis tekib füüsilisest üleolekust teise mehe üle. See ei ole esimesel, aga kindlasti mitte viimasel kohal. Samas on mul ka tugev lugupidamine nende teiste meeste suhtes, kes minuga samal teel ning millegi saavutamiseks tugevalt tööd rassivad.
Aga on veel asju, mis füüsilise üleoleku kontekstis au pärimisel minu jaoks olulised on.
Esiteks - vääriline vastane. Et mu võidul oleks väärtust, et saaksin oma saavutusi mingi argumendina kasutada, peab see olema kellegi üle, kes on samast liigast. Ta peab olema ette valmistunud ja ta peab olema valmis. Tema eesmärk peab olema tippu pürgida. Mehed, kui te tahate, et teie võit kellegi üle füüsilise jõu maailmas midagi maksaks, siis poest välja jalutav pereisa ei loe. Au, mis saadakse vähema eest, ei loe.
Teiseks - võrdsed võimalused. Et mu võidul oleks väärtust, peavad vastasel olema samasugused võimalused nagu minul, vähemalt paberil. Mehed, kui te tahate, et teie võit füüsilise jõu maailmas midagi maksaks, siis mitmekesi ühe vastu ei loe, abivahendid ei loe. Au, mis saadakse säärase „hukkamise" eest, ei loe.
Mitu nokauti = 1 au?
Olen sattunud oma elu jooksul mitmesse tänavakonflikti. Mul on väga tugevalt arenenud õiglustunne ning ma ei kannata, kui kellegi vabaduseiha võtab mõõtmed, mis piiravad teiste inimeste rahulikku eksistentsi, ning kui keegi kujutab endale ette, et tema õigus olla ja elada on kuidagi suurem kui minu oma. Ma ei tunne, et ma peaksin olema viisakas ja heatahtlik inimeste vastu, kes seda minu suhtes ei ole, olgu see siis otseselt või kaudselt. Ma olen pika mälu ja pika vihaga, mõnikord ka kättemaksuhimuline. Olukorrad, kus olen konflikti lahendanud ilma rusikaid käiku laskmata, jäävad mind ka mõnikord painama - tekib tunne, et ebaõiglus on jäänud karistamata. Kõik see viitaks justkui sellele, et ma kuulun riskigruppi - nende meeste hulka, kes pigem esimesel võimalusel rusikad käiku lasevad. Ometigi ei ole ükski nendest konfliktidest minu algatatud.
Vaid üks kõikidest minu tänavakonfliktidest on jõudnud punkti, kus olen rusikad käiku lasknud - ning ka too ei olnud minu vabatahtlik valik, vaid viimane võimalik meede rünnaku lõpetamiseks minu lähedaste isikute suhtes. Ühelt poolt ei meeldi mulle väljaspool oma tavapärast tööaega tööasjadega tegeleda - treeningtunde tuleb iga nädal niigi väga palju; teiselt poolt ei tunne ma, et mul oleks sellistes olukordades midagi tõestada - mitte üheski konfliktis, kuhu olen sattunud, pole ma näinud mitte ühtegi väärilist vastast ja seega pole tundnud ka ohtu oma elule ja tervisele; kolmandalt poolt ei meeldi mulle võimalus, et keegi võib tõsiselt viga saada ning sellega kaasnevad minu suhtes õiguslikud tagajärjed - ma ei lase mingil töllakal oma elu ära rikkuda; neljandalt poolt on mul lihtsalt väga pikk süütenöör - või on see hoopis mingit sorti alalhoiuinstinkt, ma ei tea. Isegi kui mul on moraalselt ja õiguslikult tekkinud võimalus kellelegi füüsiliselt haiget teha, ei teki tunnet, et see oleks õige koht aupunktide kogumiseks. Sport on andnud mulle enesekindluse ja võimaluse näha, millised pingutused on tegelikkuses aupunkte väärt. Kõigel, mis jääb sellest pingutusest allapoole, puudub minu jaoks väärtus.
Millise au pärisid Jaanuse asfaldile lööjad?
Tõsi, pärast tolle olukorra edukat lahendamist tundsin teatavat alfaisaslikku uhkust, et olin mees mehe vastu jõukatsumises peale jäänud. Ka minuga kaasas olnud kompanjonid vaatasid mind teatava austusega või vähemalt tundus mulle nii. Aga siiski, proovides pingutatult kokku liita kogu seesmise ja välise uhkuse ja au, mille see mulle tõi, oli selle vahejuhtumi kujul minu peas ikkagi tegemist ühe mõttetu sitaga. Ainus, mida võiks käsitleda mingisugusegi võiduna minu jaoks, oli, et ebaõiglus sai karistatud.
Mehed, kui te Jaanuse, kellel jätkus jultumust juhtida teie tähelepanu teie puudustele, asfaldile saatsite; kui te tema kostitamist hoopidega jätkasite; kui te ta pärast enda arvates teie poolt õigustatud käitumist maha lamama jätsite ja ise minema jooksite ning tegite kõike eelnevat tema väikelapse nähes - siis millise au te enda arvates pärinud olete? Tunnete te, et teie solvumine sai tasandatud? On teie staatus taastatud? Tunnete te taas, et teie vabadus käituda endale meelepäraselt sai uue hingamise? Tunnete te ennast võitjatena?
Tõsi, füüsilises jõukatsumises jäi ta teile alla ning kuigi mina teie ees mütsi maha võtma valmis ei ole, siis võib-olla leidub keegi, kelle arvates käitusite pätiseaduste järgi 5+ ning olete oma jope. Samas on elu natuke rohkem kui ainult füüsiline jõukatsumine. Madistamisele eelnevas - et selline „jultunud" pereisa nagu Jaanus üldse julges teile midagi ütlema tulla - vajutas Jaanus teile ikka pika puuga, halastamatult. Ja pärast teie võidetud lahingut on Jaanus ikka sama „jultunud" edasi ning jätkab oma jutu ja tõekspidamistega. Veelgi hullem - arvatavasti on nüüdseks juba paar Jaanuse-usku inimest rohkem.
Kõrvalt vaadates tundub, et Jaanus pani teile ikka ära.
Vastused lugejate küsimustele
AA (08.03.2016 18:15)
Siin ei ole sõnagi juttu naistest, ehkki ametlik kutse läks mõlemale. Maailmas on päris paljud UFC naistematshid, nt Holly Holmi ja Miesha Tate'i viimane tiitlimatsh spordilehekülgede esikülgedel. Eestis ei ole üldse midagi?
„Võrdlusena - möödunud aastal toimusid võistlused ainult meeste arvestuses ning seitsmes kaaluklassis (-61,2 kg, -65,8 kg, -70,3 kg, -77,1 kg, -83,9 kg, -93,0 kg, -120,2 kg), kus vaid kohaletulemise eest anti tiitel kätte kahes kategoorias (-61,2 kg ja -120,2 kg). Kokku registreerus võistlustele 19 sportlast, kellest ringi jõudis 18 (üks võeti puuduliku meditsiinitõndi tõttu võistluseelses meditsiinilises kotrollis maha). Võtangi sel korral teema ette möödunud aasta kaalude järgi, kus matše peeti." :)
Eestis naiste vabavõitlus veel tõesti väga levinud ei ole. Aeg-ajalt on mõned nimed esile kerkinud, näiteks Helin Paara ja Kadri Vilba, aga pigem on need üksikud erandid.
