MMA Blogi: Vaikne loksumine ja katsetused köögis

Jõudsin sotsiaalmeediasse! Õigemini, olen nüüd vallutanud FACEBOOKi, sest Instagramis olin juba varem. Vaata üle ja pane pöial - OttTheEstonian - natuke teistsugune lugemis- ja vaatamisrõõm kui siin blogis.

Teadjamad mehed ütlesid, et varbaga läheb ~6 nädalat eeldusel, et ma seda vahepeal uuesti ei vigasta. Kõige lahedam asi, mida praegu teen, on füsioteraapia varbale. Raske on naeru tagasi hoida, ma tean :) Lisaks füsioteraapiale olen möödunud kahe nädala jooksul teinud treeningpäevikusse kolme tüüpi kandeid: maadlus (8 treeningut), ÜKE (6) ja poks (5).

Paar pauku olen maadlustreeningul varbale siiski saanud, aga ei midagi väga hullu. Maadlen praegu kreeka-rooma stiili, ikka ja jälle Tartu maadlusklubis Englas. Vabamaadlust ei kannata hetkel teha - pikematesse sööstudesse ja madalamatesse asenditesse minekut ei kannataks varvas ja pöid välja, aga kreeka-rooma on selles osas natuke konservatiivsem ning seega mulle sobivam. Kuna nädalavahetustel toimub nüüd ridamisi Eesti meistrivõistlusi erinevates maadlusstiilides ja vanuseklassides, on treeningpartnerid samuti üsna aktiivsed, mis teeb minu elu natuke lihtsamaks.

ÜKE treeningul pole aga ühtegi pauku saanud. Asendasime plahvatuslikud lõigutreeningud mõneks ajaks vastupidavusega - ehk siis lõigutreeningut teen ikka, aga lõigud läksid lihtsalt pikemaks. Selliselt saan natuke teise tehnikaga joosta ning erinevalt lühematest sprintidest ei pea pöida nii palju maasse lööma. Esimesed treeningud panin küll tiba longates, aga nüüd on ka see möödas. Lisaks on juures üldiseid vastupidavuslikke formaate - ringtreening, paljude kordustega kangitõmbed ja suurem tähelepanu keha keskosale. Päris meeldiv on vahelduseks distantsi 40-250 meetri asemel kilomeetrites mõõta ning mitte laduda kangile raskusi nii, et kõrvad keskendumisest koolduma hakkavad. Ja seda kõike Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi spordihoones, kus avaruses ja õhukülluses ringilippamine on jätkuvalt meeliülendavaks vahelduseks higistele trennisaalidele :)

Poks on möödunud sama meeldivalt kui ÜKE - varvas pole ka seal rohkem pihta saanud. Kui, siis väsib pigem pöid varba juures ära. Kõige keerulisem ongi teema, kus keha terved osad hakkavad kompenseerima vigastatud koha funktsioone. Selle tulemusena tekib täiesti uus komplekt pingeid, millele tuleb olulist tähelepanu pöörata, et sealt uued jamad algust ei saaks. Tehnilises mõttes on aga tempo poksitreeningutel natuke rahulikum ning tegeleme rohkem tehniliste nüanssidega. Üldse on see vist vanuse, tunnetuse ja teadlikkusega kaasnev teema, aga poksitreeningud on oma iseloomult muutunud suuremaks täppisteaduseks kui varem - täpsus on asendamas mahtu.

Vaikne loksumine

Nagu aru võite saada, toimub treeningute rindel praegu selline rahulik minek. Ei, intensiivsused on ikka laes - veel möödunud kolmapäeval kirjutasin treeningpäevikusse treeningu intensiivsuseks hinde „6" (5 palli skaalal), kui olin ringtreeningu viimaseks ringiks prügikasti kaissu haaranud. Aga lihtsalt midagi erakordset ei toimu - kvaliteetsed treeningud, mõnus minek, ootamine ja vaatamine. Ka teistes valdkondades liigun ilma rabavate muutusteta - nagu juba nägite, sai näoraamatusse loodud minu tegevusi koondav leht, mis on esimeseks väikeseks sammuks vormiga tegelemisel (vormist täpsemalt siin - Varvas katki, matš jääb ära!; toitumisvalikutega katsetamine laabub; muude vigastuste väljaravimine on meeldiv ja üldse natuke kergemalt võtmine on ka tore :)

Katsetused köögis

Kui juba selle Pandora laeka avasime, siis praeguseks olen muutnud järgmist:

1. Söömiskorrad on kaootilisemad. Põhikorrad (minu puhul 3 x) on ikkagi enam-vähem paigas, aga sinna vahele tuleb natuke kaootilist näksimisi: mõni puuvili, pähklid-rosinad, trennijärgne valgubatoon, suvalised (inimlikud) snäkid jms.

2. Süsivesikuid on rohkem. Hommikuti söön lisaks kodujuustule ka putru moosiga :). Lõunasöögile lisan nipet-näpet, mõne makaroni vms. Õhtusele enne-uinumist-šokolaadiribale lisan suure klaasitäie meega teed. Lisaks kõik eelmises punktis kirjeldatud söömised, mis kipuvad ka pigem süsivesikulised olema.

3. Kogused on suuremad. Teadlik tulemus kahe eelmise punkti täitmisel.

4. Petupäev on kergem. Aga see on lihtsalt tagajärg - kuna täiskõhutunne on kogu nädala vältel tugevam ning see aeg, mil pooltühja kõhuga toitu ootan, lühem, ei suuda ma ka pühapäeval enam nii palju toitu sisse lükata. Siiski, täiesti piisavalt, et oleks vabaduse tunne.

Minu üldsõnaline teooria on, et olen seni natuke liiga rangelt söönud ja sellega mõnevõrra surnud ringi tekitanud: mida rangemalt ma söön, seda jäigemalt hakkab keha tarbitut kinni hoidma ning seda rangemates normides on mul vaja toituda. See omakorda tekitab väga ebamugava olukorra, kus treeningkoormus on suur, aga energiavarud selle kõige tegemiseks minimaalsed, kui isegi mitte alla vajaduste. Menüükatsetused teeb lihtsamaks asjaolu, et teen praegu palju vastupidavuslikuma iseloomuga treeninguid, kus kaalu kontrolli all hoida lihtsam. Kahe nädala põhjal küll suuremaid järeldusi veel teha ei saa, aga täna ütleksin, et läheb päris hästi.

Muidugi, selline lõdvemalt võtmine toimub ainult teatud piirini ;)