Eesti viimase 10 aasta võimsaim spordihetk: korvpallifännide tusk ja rõõm Riias
Korvpall, meie ala! Nojah, kas just nii saab öelda on ise küsimus — vähemalt objektiivsuse poole püüdlev ajakirjandus võiks sellisest epiteedist hoiduda. Kuid fakt jääb faktiks, et Eestis leidub päris palju „korvpalliusku“ spordifänne, kes seda väidet õigeks peavad. Nende jaoks oli meeskonna pääs finaalturniirile aasta sündmus.
Tagaukse kaudu 24 hulka
Ometi tuleb tunnistada, et püünele pääses meie meeskond tagaukse kaudu. Esiteks, seekord tehti reglemendis selline muutus, et ka madalamast divisjonist, kuhu Eesti oli vahepeal langenud, pääses üks meeskond otse finaalturniirile. Vastaseid arvestades oli see jõukohane ülesanne, paraku tundus Eesti seis 2013. aasta augustis lootusetu, ehkki Holland koduplatsil napilt alistati. Kaks eelnevat kaotust olid tekitanud olukorra, kus edasipääs enam meist ei sõltunud.
Siis aga saabus päästev õlekõrs Mohamed Kherrazi ja Sean Cunninghami nimeliste meeste kaudu. Euroopa korvpallis kehtib juba mõnda aega reegel, et iga rahvuskoondis saab kasutada ka üht „kodustatud“ mängijat, kes pole riigis sündinud. Holland tegi aga selle vea, et kasutas kaht ülal mainitut mittehollandlast. Meeskond diskvalifitseeriti ja nii pidi Eesti vaid Portugali vähemalt 7 punktiga võitma Sellega tuldi toime. Turniir polnud veel läbi, aga play-offis võideti ka Valgevene ja Bulgaaria ning koht finaalturniiril oli broneeritud.
Edasi läks veel paremaks. Üks alagrupp mängiti Riias ning kodumeeskond sai õiguse valida endale ühe alagrupikaaslase. Läti eelistas Eestit ja nii oli ka fänniarmeel lihtsam vaid 300 km kaugusele kaasa elama sõita. Soodne oli ka loos: lisaks Eestile ja Lätile sattusid alagruppi Tšehhi, Belgia, Ukraina ja Leedu. Korvpallisõbrad olid juba seitsmendas taevas — selle seltskonna käest peaks kaks võitu ikka kätte saama!
Lootusetu algus, korralik lõpp
Paar päeva pärast finaalturniiri algust oli aga tuju paha nii fännidel, ajakirjanikel ja mängijail. Kõik pooled läksid ka üksteisega tülli. Ilmselt tuleb nõustuda, et ajakirjanike mõned küsimused andsid niigi nördinud mängijaile löögi allapoole vööd ja meeskonna väljavilistamine teatud osa fännide poolt oli inetu.
Kuid ka mõne koondislase (eriti Kristjan Kanguri) pahur reaktsioon juhtunule polnud õigustatud. Kui meeskond kaotab Tšehhile ja Belgiale rohkem kui 20 punktiga, tuleb mängijail ka enda sisse vaadata ja vastutada sellise tulemuse eest. Pole ehk õigust väita, et mehed ei võidelnud, aga halvasti mängiti kindlasti.
Suure vea tegid aga need fännid, kes nüüd pahasena Riiast koju sõitsid. Nad jäid parimast ilma. Isegi NBA-s juhtub, et üks meeskond kaotab täna 20ga ja homme võidab sama suurelt, ehkki vastased olid üsna võrdselt. Nii ka Eesti meeskond „ärkas ellu“. Ukrainast saadi jagu, Leedu üle oli sensatsiooniline võit vaid sekundite kaugusel ja Läti vastu mängiti vähemalt üks poolaeg suurepäraselt. Edasipääsuks jäi sellest siiski väheks.
Treener Tiit Sokk ütles pärast alagrupiturniiri lõppu hinnangut andes külmalt, et eesmärk jäi täitmata. Kuid tervikuna arvas juhendaja, et hingele jääb vaid suur kaotus Belgiale. „Kui mängiksime nendega kümme korda, pakun lõpptulemust üsna võrdseks,“ arvas Sokk. Edasise edukama osa kohta sõnas ta nii: „Saime paar laksu kätte ja pingele tõmmati sellega rist peale. Kaotada polnud enam midagi, võtsime end kokku ja poisid tegid, mida oskasid.“
Et pääseda 2017. aastal jälle finaalturniirile, pole midagi üleloomulikku vaja teha. Riia turniir näitas, et Eesti traditsiooniline (või ikkagi meie?) pallimänguala elab, kuigi põlvkondade vahetus pole kulgenud kergelt. Võimekus heidelda Euroopa tugevate keskmikega on olemas, paraku ei ole Eesti nii hea, et võiks endale kas või üht läbikukkumist lubada.
Tee valik ja hääleta! Lemmikspordihetkele saad panustada ka TRIOBETIS.
Vaata Eesti rahvuskoondise teekonda EM finaalturniirile!
Hääleta Eesti korvpallikoondis aasta parimaks võistkonnaks siit: http://www.eok.ee/aasta_voistkond_2013
Posted by Basket on Thursday, December 5, 2013
