MMA Blogi: Varvas katki, matš jääb ära!
Vorm enne Iirimaale minekut = väga hea.
Vigastused enne Iirimaale minkut = nipet-näpet.
Võimalus minna Iirimaale = väga hea.
Iirimaal saadud vigastus = halb.
Iirimaal tehtud treeningute maht = väga väike.
Iirimaal saadud treeningkogemus = rahuldav (vt eelmist punkti).
Sõita treeninglaagrisse ning istuda ja vaadata, kuidas teised trenni teevad = väga halb.
Matši ärajäämine = halb.
Võimalus koos saadud vigastusega ka teisi vigastusi välja ravida = väga hea.
Saadud elukogemus = väga hea.
Varvas katki
Sel korral läks sedapidi, et suurest treeninglaagrist sai hoopis ... midagi muud. Olin just jõudnud mootori käima tõmmata - asjad sujusid ladusalt, John hoidis mul silma peal ning aitas treeningpartnerite valiku ja muu säärasega -, kui minu keha otsustas: „Ei, aitab!" MMA tehnikatreening oli just läbi saanud ning selle lõppedes tekkis võimalus natuke sparringut peale teha, paariliseks Brian Moore. Esimese raundi esimene minut oli lõpule jõudmas ning trügisin vastast üsna rahulikult puuriseina, kui ühtäkki, ei teagi miks, vaatasin oma vasaku jala peale. Alguses ei saanudki aru, mis on valesti, aga siis äkitselt nägin, et suur varvas on kuidagi ebaloomulikus asendis. Ütlen ausalt, et ma ei ole selliste vigastustega, kus mõni kehaosa on ebaloomulikus asendis või verine, kohe üldse mitte sina peal. Seepärast järgneski esialgsele avastusele natukene tühjust - ei, mitte et oleks pildi eest ära visanud, aga mälus on lihtsalt väike tühimik, nii umbes viis sekundit. Mul muidugi kerge paanika peal: „John, John! Please look at my toe! I don't want to look at it! What is wrong with it?" Õnneks läks varvas ise oma loomulikku asendisse tagasi. Möödus ~30 sekundit ja siis saabus valu. Sellest pole väga midagi rääkida - valu nagu valu ikka. Kohalik füsio vaatas lõpuks jala üle ning jõudsime järeldusele, et luu on terve ning ka liigesest väljatulek ei ole olnud liialt ulatuslik - tõenäoliselt on sellise ebaloomuliku liikumisega viga saanud liigesekapsel ja sidemed.
Jah, varvas jäi lihtsalt puuri põrandakattesse kinni ja koos raskuse asetamisega suures osas vaid varbale ning tugeva külgsuunalise survega oli tulemus selline, nagu ülal kirjeldasin. Täiesti uus asi minu jaoks. Võib-olla oli asi jahedas saalis, võib-olla teistsuguses matikattes (Eestis kasutatavad katted on libedamad, Iirimaal oli kasutuses n-ö algupärane paremini haakuv presenditaoline kate).
Mis on seinamaadlus, saad vaadata 2010. aastal toimunud suvise treeninglaagri tutvustusvideost - kohe alguses see jupp, kus mehed puuriseina ääres madistavad:
Esimesed päevad olid üsna ebameeldivad - varvas oli tundetu ja omal jõul liigutada ei saanud. Öösel magades ärkasin külge keerates alati üles, asetasin jala uude turvalisse kohta ja magasin edasi. Saabas läks õnneks üsna normaalselt jalga, sellega probleemi ei olnud. Mõne päeva möödudes hakkasin varvast ise tasapisi liigutama ja harjutusi tegema. Laagri lõpus sain juba, maadlussaabas jalas, natuke lapasid lüüa. Liikumist tuli küll modifitseerida, aga vähemalt ei pidanud täielikult tühja passima.
Sõita kusagile treenima ning seejärel suurem osa ajast lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas teised trenni teevad, on ülimalt nõme. Ja peale selle, et see on nõme, hakkab see (olenevalt inimtüübist) ka natuke ajudele. Boonusena - ma ei olnud ju lihtsalt suvalises kohas treenimas, seal oli olemas just kõik see, mida mul hetkel vaja on. Seal ma siis istusin mati ääres ja vaatasin treeninguid - nagu kommipoodi viidud laps, kellele ema ei luba mitte midagi kaasa osta. You can watch, but you can't touch - ya know!
Ja veel üks virin - varvas? Tegelikult ka - VARVAS? See pole ju isegi päris vigastus!
Matš jääb ära
Viisin muidugi kohe oma mänedžeri teemaga kurssi ja ütlesin, et vaatame paar päeva, mis varvas teeb, enne kui CAGEi promootorile teada anname. Vaatasin siis paar päeva ning selle aja jooksul eriti suurt muutust ei toimunud. Võib-olla kannataks 2,5 nädala möödudes madistada, võib-olla mitte. Kuna aga olukord, kus sportlane teatab võistluste korraldajale 3 päeva enne matši: „Kuule, mul siin selline vigastus ja ma ikka ei saa võistelda," ei ole eriti viisakas ja lugupidav ei võistluste korraldaja, vastase ega ka fännide suhtes, tuli otsus vastu võtta üsna kiirelt. Nii otsustasimegi, et jätame selle matši vahele - teadmatus, kuidas varvas paraneda kavatseb, on liiga suur ning hetkeseis ei olnud kiita. Mis on kokkuvõttes halb, sest selle matši võit oleks tähendanud mulle palju.
Midagi head ikka ka
No mul oli seal ikka päris pikalt aega istuda ja järele mõelda, mis selle kõige positiivne pool on :)
Vigastuste väljaravimine. Koos varba tuunimisega saan anda natuke puhkust ka teistele kohtadele, mis on endast märku andnud. Kas seda oli siis vaja nüüd 4 kuud enne hooaja lõppu teha? Kurat seda teab, aga nüüd ma seda siin teen.
Vormiga tegelemine. Ei, mitte füüsilise vormiga, vaid „vormiga" nagu „sisu vs vorm". Tiheda treeninggraafiku tõttu on päris palju asju vähem tähelepanu saanud: mõned sponsorlepped on poolikud, natuke oleks vaja nähtavust arendada - riided ja muu fänninänn koos meedias ja sotsiaalmeedias toimuvaga, UFC lauale jõudev tutvustus on vaja kokku panna jms. Nüüd mul on siis selle jaoks natuke rohkem aega.
Muutunud rõhuasetus treeningutel. Maadlussaapaga kannatab trenni teha küll, kui keegi jala peale ei astu ja ise varvast kusagile vastu ei löö. Samuti saab üldfüüsilist teha nii, et pöiale ei pea tugevalt toetuma või seda teravalt vastu maad lööma. See jätab võimaluse treeningutel teatud kohtades tehnilisemate nüanssidega tegeleda. Kas seda oli vaja just nüüd ja praegu teha? Ma ei tea, aga seda ma igatahes teen.
Toitumise ümbervaatamine. Olen juba mõnda aega tahtnud teha teatud katsetusi oma toitumisvalikutes. Ainult et kui matš pidevalt silme ees, on seda päris keeruline teha - kui avastad, et valikud on ebaõnnestunud ning ootamatult on kehakaalule lisandunud 3 kg ja matšini jäänud vaid 3 nädalat, on see päris stressi tekitav. Nüüd testin uusi toitumisvalikuid.
Tsiteerides Alik Tseikot: „Take it easy, Pöial-Liisi!" Võib-olla hakkasingi oma tegemistega natuke liialt tunnelisse minema ja väike reaalsuskontroll tuleb kasuks!
No näed, Ott, sul on tegemist kuhjaga! :D
Vastused lugejate küsimustele
Alustuseks vabandan fännide ja lugejate ees, et unustasin eelmises postituses vastata üle-eelmise postituse lõppu jäetud küsimustele. Parandan selle vea siin ja praegu!
Kindral... (23.01.2016 00:23)
Ott kas üritad kuldmedali ka kätte saada Eesti meistrivòistlustel maadluses :)?
Sel korral jääb maadluse Eesti meistrivõistlustel osalemine ära - pole alates möödunud aasta meistrivõistlustest klassikalisele maadlusele keskenduda saanud. Kõige lähem kokkupuude maadlusega on selle aja jooksul olnud Englase noorte maadlustreeningud Tartus ja hr Henn Põlluste kommentaarid, kui Tallinnas Korrus3-s vabavõitlustreeningutel käin :D Kuigi jah - nagu ma aru saan, ei käi ju küsimus käesoleva aasta kohta :) Sellisel juhul - kuigi hetkel sellekohast konkreetset plaani ei ole, ei hakka ma seda võimalust kindlasti välistama.
Slip (26.01.2016 19:55)
Kas said conoriga ka jõudu katsuda? Kui jah, siis kuidas ta tundus, kas võiks vabalt welteris ka võistelda või mis?
Ei, sel korral mitte. Ta treenis päris palju oma personaalse kava järgi. Kui välja jätta esimese päeva õhtul toimunud lukumaadlus, millest ta pooles mahus osa võttis, kulus tal ülejäänud saaliaeg SBGs lapade löömisele Owen Roddyga ning üldfüüsilisele ettevalmistusele. Muidugi ei viibinud ma saalis kogu selle lahtioleku aja - võib-olla olin lihtsalt vahepeal valel ajal vales kohas (kui vigastus välja jätta). Samuti on tal, vaadates veebis leiduvat pildimaterjali, peale SBG saali veel erinevaid matipindu, kus ta oma oskusi lihvimas käib.
Kristjan Andresson (30.01.2016 12:21)
Päris hea, et saad selliste meestega treenida. Kas Conori kõrgem tase oli teeningutel silmnähtav või mitte? Said puhkepauside ajal jälgida või oled juba saanud ise temaga treenida?
Siit poolt sulle igal juhul edu ning loodame/ootame positiivseid tulemusi järgmistelt võistlustelt.
Aitäh, Kristjan! Kõrvalt vaadates on Conori löömisoskus teistest päris tugevalt üle - kiired käed, väga täpsed löögid ja hea liikumine annavad talle korraliku edumaa. Maadlus ja maasvõitlus nii suurelt ei eristunud, kuid on näha, et tegemist on ikkagi tipptasemel sportlasega - seda nii tehnilises kui ka füüsilises mõttes. Mis ei ole ka üllatus :) Ülejäänud osa küsimusest sai siin juba eespool ära vastatud.
