Jalgpallikoondise areng on Eesti spordisõprade seas üks vastuolulisemaid teemasid. Teatud seltskond arvab, et mingit arengut pole toimunudki ja kõiges on süüdi Aivar Pohlak. Kusjuures selliselt arvajate seas on ka tõsiseid jalgpallihuvilisi.

Maailma kõige populaarsema mängu puhul on alati see küsimus, et lai kandepind ja ühtlane tase ei anna väikestele palju võimalusi — seda enam, et Eestis oli jalgpall NSV Liidu ajal allasurutud spordiala. Eesti on võõrsil võitnud kahekordset MM-hõbedat (Ungari) ja kodus kahekordset maailmameistrit (Uruguai), ent jalgpalli laia kandepinna juures on lugu selline, et kunagine suurvõim Ungari oli vahepeal ka ise Euroopa kehvikute seas.

Nii tuleb kõige taustal nentida, et 2011. aasta saavutus oli silmapaistev. Eesti teenis alagrupis võõrsil võidu Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle ning edestas neid. Mõnes mõttes muudab tulemuse isegi paremaks fakt, et Fääri saartele jäädi võõrsil alla — seda enam tuli teise koha nimel pingutada.

Paradoksaalne: Sloveenia väravavahi penaltitõrje kui otsustav hetk

Kui rääkida konkreetsest rõõmuhetkest, siis on see ebaharilik: nimelt Sloveenia võit kodus Serbia üle ja väravavaht Samir Handanovici penaltitõrje. Sel päeval, kui Eesti edasipääs lõplikult otsustati, mängis meeskond hoopis sõprusmatši Ukrainaga. Pärast läksid mängijad koos vaatama Sloveenia-Serbia teleülekannet ja said šampusekorgid avada — seda küll tinglikus mõttes, sest play-off seisis kohe ees ja alkoholi tarbimine polnud kohane. Et Eesti tuleks alagrupis teiseks, ei tohtinud Serbia seda mängu võita, ka viik viinuks Eesti play-offi.

„Ma ei mäletagi päeva, mil Eesti kaotas mängu, aga koju saab minna naeratusega näol,“ ütles Eesti Päevalehele Mart Poom, koondise väravavahtide treener. Sõprusmängu Ukrainale Eesti kaotas, aga tol päeval oli üks teine mäng tähtsam….

Eesti tegi muidugi eeltöö ära, määravaks sai 2:1 võit Põhja-Iirimaa üle, kuid võib-olla koondise ajaloo ühe parima mängu tegi meeskond Sloveenia vastu, keda võõrsil ka 2:1 võideti. Nii rikuti šansid rivaalil, kes lõpuks Eestile abi osutas. Sloveenia väravavaht sai siinmail sedavõrd kuulsaks, et Facebook´is loodi kommuun „Handanovic, the Estonian hero“. Ajakiri Jalka valis Handanovici aasta sümboolse koondise väravavahiks.


Aasta kodanik Konstantin Vassiljev

Eesti koondise peakangelane oli tolles tsüklis Konstantin Vassiljev, kes lõi võiduvärava nii Põhja-Iirimaale kui Serbiale. Tema valiti Aasta kodanikuks. „Ma ei ole imemees, olen tavaline mees, aga imekoondise liige,“ ütles fännide poolt Kostjaks kutsutu ise EPL-i loos tagasihoidlikult.

„Üks seltskond mängijaid on läbi teinud väga väärika valiktsükli ja saanud kirja mitu Eesti jalgpalli kannustavat tulemust. Hea meel on ka selle üle, et ilusa mängu pealt, mis on muutunud ka pealtvaatajaile nauditavaks, on tulnud häid tulemusi. See on kahtlemata rõõmustav,“ märkis peatreener Tarmo Rüütli.

Play-offi kodumäng Iirimaaga tõi siiski fännid maa peale tagasi. Kuigi paljud räägivad, et ungarlasest kohtunik Viktor Kassai oli hoopis see, kes meid maa peale tõi või täpsemini vastu maad surus. Üheksakesi lõpetanud Eesti kaotas 0:4 ja nii ei aidanud, et võõrsil jätkati head seeriat (viik 1:1).

Kas pidanuks tollase emotsiooni ja jalgpalli tõusu laineharjal edasi liikuma? Näiteks mullu sügisel lõppenud EM-tsüklis oleks teine koht viinud Eesti finaalturniirile, sest nüüd mängib seal 24 meeskonda. Kui võtta ära staarmeeskond ja nõrguke, siis nende vastu, kellega Eesti loodab võrdselt heidelda, saadi eelmises EM-tsüklis 13 punkti ja löödi 12 väravat, nüüd Šveitsi, Sloveenia ja Leeduga 6 punkti ning 2 väravat. Praegu tundub tollane edu nagu muinasjutt…

Tee valik ja hääleta! Lemmikspordihetkele saad panustada ka TRIOBETIS.

Tarmo Kink videointervjuus: järelikult ei olnud me nii suurteks mängudeks valmis