Eesti viimase 10 aasta võimsaim spordihetk: Kanter leidis kullasoone
Eesti spordi seni viimane olümpiakuld pärineb 2008. aastal Pekingist, kui Gerd Kanter võitis kettaheite. Ta kasutas hiilgavalt ära õige aja. Tiitlivõistluste kuldade arvu poolest on leedulane Virgilijus Alekna ja sakslane Robert Harting Kanterist ees.
Vahemikus 2003-2006 võitis Alekna kõik tiitlivõistlused ja aastatel 2009-2014 jäi Harting ilma vaid ühest kullast. Nende aastate vahel võitis mõlemad tiitlid Kanter.
Loodame, et selle fakti mainimine ei vähenda Kanteri suurust. Vaieldamatult on meie mees aastatel 2005-2015 olnud alati medalipretendent. Kuid just Pekingis 2008 ei olnud Alekna enam endine ja Harting veel mitte see, kes ta oli järgmisel hooajal.
Olümpiavõit pärast suviseid kaotusi
Pekingis näitas Kanter oskust end õigel hetkel kätte võtta. Kuigi meie mees oli valitsev maailmameister, sai ta suvel mitu korda lüüa Aleknalt ja hooaja komeedilt, iraanlaselt Ehsan Hadadilt. Viimane neist võitis juuni algul isegi Tallinnas Kanterit. Paar päeva enne seda jäi Kanter Berliinis alla nii Hadadile, Aleknale kui ka Hartingile.
Postimees pani pealkirja „Berliini võistlus tõi Gerd Kanteri maa peale“, mees ise ütles aga nii: „Särtsust jäi puudu, olin tuim. Mul kipub igal aastal nii minema, et just sellel ajal näitan kõige lühemaid kettakaari. Aga midagi katki pole — tervis on ju korras. Küll see värskus ka tuleb.“
Olümpiavõimaluste kohta pajatas Kanter selliselt: „Kui mõni aeg tagasi tundus, et olümpiamedal on mulle juba kaela riputatud, siis nüüd nägin, et päris nii see siiski pole. Määrab üks päev, tund ja hetk — olümpiafinaal tuleb põnev! Seal ei saa olla eesmärki alla 70 meetri. Põhirivaaliks pean siiski Aleknat. Hadadi on jokker.“
Tekkinud oli seis, kus isegi Eesti ajakirjanikud kullas kahtlesid. Aga võib-olla oli see isegi hea, et Kanter ei sõitnud Pekingisse peamise kullasoosikuna. Võiduhetk oli Kanteri neljas katse. Enne seda oli olukord ärev — eestlane oli langenud medalikohalt välja. Tõsi, üht rivaali, Hadadit, finaalis enam polnud, sest kerge vigastuse ja võib-olla ka närvipinge tõttu põrus ta kvalifikatsioonis.
Kuldne neljas katse
Eestis oli siis pärastlõuna, kui Kanter oma karjääri suurima võidu võttis. Meenub, et neljanda katse ajal, kui ketas juba õhus lendas, hüüdsid ETV reporterid Anu Säärits ja Helar Osila teineteist üle. Tundus, et vähemalt Säärits lennu põhjal kohe ei mõistnud, et tegemist on võiduviskega. Selgus, et 70 meetrit polnud vaja heita. Ka tulemus 68.82 oli meetri võrra pikem kui teise koha saanud poolaka Piotr Malachowski parim heide.
Maailmale jäi Kanter meelde ka võidujärgse etendusega. Asunud Eesti lipuga auringile, märkas Kanter stardipakke ning imiteeris seejärel 100 m jooksu ja Usain Bolti võidužesti. Hea leid — Bolt oli tol hetkel maailma tuntuim kergejõustiklane.
„Ma ei tundnud end selles sektoris kõige paremini,“ tunnistas Kanter olümpiaraamatus. „Harjutusväljakul tegin häid heiteid, soojendusel tuli vaid üks katse välja. Aga teadsin: olen nii palju kindlust kogunud, et kuuest heitest ühel ikka tehnikale pihta saan. Sellest ühest piisas.“
Tagantjärele võime seada Kanteri ja tema treeneri Vesteinn Hafsteinssoni ettevalmistuse küsimärgi alla, sest kevadel oli eestlane võimas, aga siis tõmbus tagasi. Ilmselt polnud see planeeritud. Aga kuna kuld tuli, siis võitjate üle kohut ei mõisteta.
Fakt on see, et kui Kanter poleks oma karjääris olümpiavõitu saanud, olnuks see ebaõiglane. Aga oot-oot, järsku oleks ta sel juhul veel nüüd, Rios, oma esimese kulla poole püüelnud. Eks püüdleb nüüdki, aga südames on kindlasti saavutatust juba rahu.
