Eesti viimase 10 aasta võimsaim spordihetk: kolm kulda Torino olümpialt
Möödunud kümnendi Eesti spordi arvatavasti suurim saavutus pärineb kohe dekaadi algult, kui Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu teenisid kahe peale kolm kulda 2006. aasta Torino taliolümpialt. Kuna medalitabel koostatakse kuldade arvu järgi, edestas Eesti Torinos isegi kaks kulda saanud Norrat, rääkimata Soomest, kes jäi üldse kõrgeima autasuta.
Tegelikult oli 2006 Eesti spordile uskumatu aasta, kindlalt parim pärast taasiseseisvumist. Kui mõned võidud olid oodatud-loodetud, siis Heiki Nabi maadluse MM-kulda või nelja esikohta kergejõustiku juunioride MM-ilt ei osatud uneski näha. Ning see, et kettaheites seisid Gerd Kanter ja Aleksander Tammert koos EM-i pjedestaalil, oli aasta lõpus juba unustatud ega leidnud märkimist ka parimate sportlaste valikul.
Emotsionaalne ühisstart
Kuid suurim võit oli siiski kolm olümpiakulda. Otseses mõistes ei ole tegemist spordihetkega, sest Šmigun ja Veerpalu teenisid oma võidud kuue päeva jooksul. Kui rääkida ühest hetkest, siis usutavasti meenub enamikele spordisõpradele kõige eredamana Kristina esikoht 15 km suusavahetusega sõidus. Muidugi on ühisstart ka selles mõttes teistsugune, et finišijoone ületamine ongi võiduhetk. Eraldistardis saad võidutunde kätte siis, kui viimane võimalik rivaal on sinu aja täis sõitnud. Nagu näiteks Lahti MMil 2001, kus Frode Estili finiš oli Veerpalu tegelik kullahetk.
Torino olümpiaraamatus annab omapoolse huvitava vaate Kristina esimesele kullasõidule koondise arst Mihkel Mardna. Enne lõppu, viimasel tõusul, karjus Mardna suusatajale: „Nüüd! Tõmba punase peale!“ See oli hetk, mil enam polnud vaja jõuvarusid säilitada, vaid ainult täiega panna.
Šmiguni arvates läks tollel tõusul siiski hästi, et Neumannova spurtis veel ägedamalt ja jäi temast laskumisel ette: „Pidin laskma kellegi ette, et olla kaasamineja, mitte „jänes“. See lõdvestab. Nägin vaid Neumannova punaseid suusasaapaid ja teadsin, et ei tohi neid silmist lasta!“ Finišisirgel oli kõik selge, Eesti rahvas sai hakata telerite ees karjuma.
Nii tuli Šmiguni teine kuld 10 km klassikas isegi nagu pingelangusena. Paljud meenutavad, et siis ei osatud enam nii emotsionaalselt rõõmustada. Kaks kulda ühel olümpial on Eesti sportlastest teeninud ainult Kristjan Palusalu ja Šmigun.
Veerpalu „rutiinne“ võit
Asjatundjad arvasid Eestis enne olümpiat, et kui Kristina ka seekord (nagu 2002 Salt Lake Citys) põrub, siis vähemalt Andrus Veerpalu toob medali, aga tõenäoliselt kulla, ikka ära. 15 km klassikasõit, kus Veerpalu oli tiitlikaitsja, möödus justkui rutiinselt. Nagu ikka, ei olnud Andrus esimestes vaheajapunktides liider, kuid hoidis end tipu lähedale ja asus juhtima 9 kilomeetri järel. Siis oli meile juba selge: Veerpalu rong on pidurdamatult saabumas kuldsesse lõppjaama.
Kui aga lugeda Veerpalu enda kirjeldust olümpiaraamatust, siis sportlasele endale see nii rutiinne polnud: „Viimasele tõusule jõudes algas raskeim rajalõik. Suutes seal tempot üleval hoida, kuigi jalgu ja käsi enam väga ei tundnud, hakkasin mõistma: kui nüüd saan valu kannatamisega hakkama, jääb tempo püsima. Võin veel mõned sekundid võita ja siis võib kuldmedalgi tulla. See innustas endast kõike välja pigistama ja masohhismi nautima.“
Televaataja nägi aga seda, kuidas Veerpalu viimasel lõigul peakonkurendi Lukaš Baueriga võrreldes edu rohkem kui 10 sekundi võrra suurendas ja näiliselt mitte liiga väsinuna üle finišijoone kihutas.
Praegu, kümme aastat hiljem, teame, et need kullad ei ole Eesti suusatamist kuidagi inspireerinud. Sotši olümpia (2014) tulemus oli katastroof. Eesti spordi edu on seni suurel määral sõltunud isikutest. Kui neid enam rajal pole, hakkab ka ala tase langema.
Ja veel: seesama Mardna meenutas olümpiaraamatus, kuidas ta innustas Kristinat tuntud spordilausega „pain is temporary, glory is forever“. Ehk siis valu on ajutine, au ja kuulsus igavene. Nüüd on aga pead tõstnud dopingukütid, saaga jätkub ja me paraku ei tea, kas nende kahe kulla kuulsus ikka on igavene…
