Jalgpallinaiskonna peatreener Keith Boanas alustab Eestis viimast tööaastat
2016. aasta jääb naiste jalgpalli A-koondise peatreenerile Keith Boanasele Eestis viimaseks. Juba kaheksandat aastat siin töötav inglane vaatab tagasi tehtud tööle ning erinevatele tegemistele ja õnnestumistele.
Boanas tuli Eestisse 2009. aastal koos kaasmaalasest abitreeneri Peter McGoverniga, asudes ametisse nii naiste koondise peatreeneri kui ka naiste jalgpalli koordinaatorina. Saabudes siia keset talve, on tal hästi meeles ka esimene treening külmas Tallinnas.
„Mu esimene treening toonase assistendi Pete’iga toimus Sportland Arenal, mis oli kaetud jäälaikudega. Treeneri professionaalne välimus Inglismaal tähendab enamasti lühikesi pükse ja üles tõmmatud kedrasid ja nii olin ka mina riides. Me kõndisime välja kaheksakraadise külma kätte ja nägime, kuidas kõik mängijad olid pealaest jalatallani paksult riides. Kui mu jalad hakkasid roosaks muutuma, sain aru, miks see nii oli. Samas avaldas mulle muljet asjaolu, et külm ilm ei paistnud mängijate entusiasmi kuidagi häirivat,” kirjeldab Boanas.
Sellest, millised raskused treeneritepaari Eestis võivad oodata, said nad aru üsna varakult. „Üks mu varajasemaid mälestusi oli esimesest U17 treeningust, kui palusime igal mängijal palliga kõksida. Mäletan, et suurem osa ei suutnud seda teha üle kahe või kolme korra. Pete ja mina vaatasime üksteisel otsa ja mõtlesime, et oleme üsna raske ülesande otsa sattunud. Meie esmaseks eesmärgiks oli välja valida mängijad, kes tahavad areneda, ja mõne aja pärast arengut ka nägime. Aastatel 2009 ja 2010 saavutasime A-koondisega teatavat edu ja nägime vaatamata väikesele valikule potentsiaali nooremates mängijates.“
Noorte jalgpallurite esiletõus on peatreeneri sõnul olnud üks olulisemaid positiivseid elamusi. „Mida ma tean, on see, et paljud noored talendid on üha enam jõudmas tippu tänu investeeringutele noortetöösse. Samuti on klubid ja treenerid teinud suurepärast tööd, julgustades üha enam noori tüdrukuid jalgpalli mängima. EJLi rohujuure taseme programmid ja tüdrukute jalgpallifestivalid on aidanud esile tõusta paljudel talentidel. Me peame kindlustama selle kasvu jätku ja veenduma, et mängijatel oleks tee läbi erinevate noorteklasside ka täiskasvanute jalgpalli. Oleme käiku pannud U18, U16 ja U14 grupid selleks, et mängijatele üleminekuid kergemaks teha ning on võimalus, et moodustame veel ka U21 grupi. Samuti on meil erinevates piirkondades planeeritud regionaalsed treeningud U14 vanusele.“
„Meie teine suurem õnnestumine, mis on ehk paljudele märkamatuks jäänud, on treenerite koolitusprogramm. Kui 2009. aastal saabusin, oli kvalifitseeritud naistreenereid vaid kolm. Nüüd liigume 100 juurde, mille saavutamine on aasta lõpuks võimalik. Me peaksime selle üle uhked olema, sest see on kindlasti aidanud kasvatada jalgpalli mängivate tüdrukute arvu. Naistega tegelevate treenerite hulgas on meil 16 treenerit UEFA B-litsentsi ja 50-60 treenerit C-litsentsiga. Kõige kõrgemalt kvalifitseeritud naistreenerid on hetkel Katrin Kaarna UEFA Pro, Aleksandra Ševoldajeva, kellel on hetkel UEFA A, kuid alustab sel aastal ka Pro koolitusega ning Kaidi Jekimova UEFA A litsentsiga.“
Boanas on loomulikult ka tänulik nendele, kes teda aastate jooksul toetanud on. „Kui mu esimene leping hakkas läbi saama ning Pete pöördus tagasi Inglismaale, et tegeleda teiste projektidega, liitusid taustajõududega Katrin Kaarna, Allan Soomets ja Anders Süvari. Nad on mind oluliselt toetanud ja samal ajal ka ennast arendanud nii treenerite kui inimestena. Jalgpalliliidus on ka teisi inimesi, näiteks Mihkel Uiboleht, kes mind algusaastatel palju aitasid. Paljud töötajad on toetanud naiste ja tüdrukute jalgpalli arendamist oma teiste kohustuste kõrvalt. Kui tulemused platsil ei ole kõige paremad, ei ole keegi rohkem pettunud kui mina. Väga kerge on ärrituda, lükata süüd kellegi teise peale ja olla kriitiline ka enda suhtes. Vaatamata sellele suur tänu EJLi juhatuse liikmetele, kes on olnud kannatlikud ja mõistnud, et tegemist on protsessiga. Ma olen jätkuvalt tänulik nii jalgpalliliidule kui ka igale mängijale, keda ma olen kohanud ja kellega koos töötanud selle võimaluse eest, mis nad mulle on andnud ning samuti selle austuse eest, mis nad minu suhtes üles on näidanud. On olnud mitmeid juhtumeid, kui ma tunnen, et minust on valesti aru saadud ja kus mu ideid on nähtud kui muutusi, mis siinses keskkonnas ei toimi. Vaatamata sellele tahaksin tänada kõiki treenereid, kaasa arvatud neid, kes ei ole alati muutustele vastuvõtlikud olnud, selle eest, et nad on jätkuvalt uskunud naiste ja tüdrukute jalgpalli.“
Lõpetuseks tuletab Boanas meelde ka asjaolu, et naistel on keeruline ennast kehtestada. „Toetajate ja ajakirjanike silmade läbi ei tohiks naiste jalgpalli Eestis võrrelda meeste omaga, vaatamata sellele, et positsioon maailma edetabelis on sarnane. Mehed on ikkagi täisprofid, naised seevastu enamjaolt amatöörid, kes peavad samal ajal end jagama töö, õpingute ja muu elu vahel. Anname oma parima, et võistelda nende riikidega, kellel on uus põlvkond professionaalseid mängijaid või võimalus anda naistele rohkem aega treenimiseks. Tulemuste kohapealt on meil olnud puudujääke, aga ma ei saa ka mängijatele midagi ette heita, võttes arvesse seda, kus me oma arengus oleme jõudnud.“
