KOMMENTAAR: Ballon d'Or kisub Eurovisiooniks - ehk miks on parima jalgpalluri valimine jabur?

Šveitsis Zürichis toimus eile pidulik FIFA Ballon d'Or gala, kus maailma parimaks jalgpalluriks kuulutati FC Barcelona argentiinlasest tähtmängija Lionel Messi. Kuigi 28-aastase pallivõluri rekordiline viies Ballon D'ori trofee on iseenesest märkimisväärne sündmus, ei saa mööda vaadata ka mitmest silmatorkavast probleemist, mis kogu "tsirkust" juba aastaid saatnud on.

Nimelt on mitmeid hooaegu saatnud parima vutimehe valimist kriitika, justkui oleks tegu populaarsusvõistlusega. Kahtlemata on oluline ka palliplatsil näidatu, aga vaadates kasvõi seda, kuidas mõnede treenerite-mängijate valikud jaotuvad, tekib küsimus - kas praegune formaat on ikka vajalik ja pädev?

Kuna üks väheseid tõeliselt läbipaistvaid asju FIFA-s on just Ballon d'Ori "valimissedelid", saame välja tuua ka mõned konkreetsed näited. Olukorras, kus parimaid valisid iga FIFA liikmesriigi koondise kapten, peatreener ja ajakirjanik, leidsid näiteks neli meest, et 2015. aastal näitas parimaid esitusi Gareth Bale.

Valida pool aastat vigastatud olnud Robben parimaks? Miks mitte!

Kolm neist olid üllatus-üllatus, Walesi taustaga mehed - Real Madridi superstaari pidasid parimaks Walesi koondise kapten Ashley Williams, peatreener Chris Coleman ja Cooki Saarte loots Drew Sherman, kel taskus samuti Walesi kodakondsus. Võrdluseks - Cristiano Ronaldo, kes mängib päevast-päeva Bale'i kõrval, valis oma kolmikusse vaid Madridi Reali pallurid, kuid Walesi koondislase jättis ta alles kolmandaks - ligi kaks kuud vigastusega eemal olnud Bale'ile eelistas portugallane Karim Benzemad ja James Rodriguez't.

Oodatust rohkem hääli kogus ka Manchester City poolkaitsja Yaya Toure, kes hiljuti kurtis selle üle, et teda isegi Aafrika parimaks palluriks ei valitud. Ballon d'Ori raames mainisid tema nime ära aga 18 hääletajat. Viis neist asetasid mängumehe isegi esikohale. Ning jah, suurem osa neist häältest tuli Aafrikast.

Veelgi kurioossemaks muutub olukord, kui vaadata fakti, et 9 hääletajat pidas TOP 3-vääriliseks Arjen Robbenit. Jah, seda Hollandi koondislast, kes oli möödunud aastal ligi 6 kuud vigastatud ja seetõttu vaid 26 ametlikku mängu kirja sai. See aga ei takistanud näiteks Pakistani koondise peatreenerit Robbenit lõppenud aasta parimaks valimast.

"Huvitav" on ka Madridi Reali horvaatlasest poolkaitsja Luka Modrici sümboolsesse koosseisu valimine. Kui omapärane on juba fakt, et ühegi karikata 2015. aasta läbinud Reali meestest pääses FIFPro parima 11 sekka neli "Los Blancose" meest, siis just Modrici nimi seal ehk kõige rohkem küsimärke tekitab.

Itaallased protestisid, Casillas ei jõudnud hääletada

30-aastane poolkaitsja on kahtlemata väärt mängumees, kes platsil olles Realile palju juurde annab, kuid külme fakte vaadates, oli horvaat mullu koguni 5 kuud vigastatud ning ühtegi liigaväravat tema nimele 2015. aastanumbri sees ei jäänud. Leidunuks tema kohale mõni parem ja väärikam valik? Ilmselt küll.

2014. aastal sai jällegi määravaks "numbrimaagia" ning see, kui palju väravaid Messi või Ronaldo lõid

Ka 2010. aastal oli välja pakkuda väärt underdog. Selleks meheks osutus Wesley Sneijder, kes Milano Interi särgis kolm tiitlit võitis ning Hollandiga MM-finaali jõudis (sealjuures valiti Sneijder sellel teekonnal neli korda mängu parimaks - toim.). Paraku suuremat tunnustust see ei leidnud ja tolle aasta esikolmiku moodustasid eranditult Barcelona mehed Lionel Messi, Andres Iniesta ja Xavi Hernandez.

2013. aastal näitas suurepärast minekut prantslane Franck Ribery, kes osavate triblingute ja väravatega Müncheni Bayerni ajaloo esimese treble'ini aitas - aasta sees pisteti kotti Meistrite liiga, Bundesliga ja Saksamaa karikas. Võitjaks krooniti aga taas Ronaldo, temale järgnes Messi, Ribery pidi leppima kolmanda kohaga.

"Onupojapoliitika" justkui Eurovisioonil

Kuigi kummastavaid näited võib ilmselt välja tooma jäädagi, näitavad eelmainitud juhtumid, et kalkuleeritud analüüsi asemel mängib Ballon d'Ori "valimistel" väga olulist rolli hoopis "onupojapoliitika".

Tõsiselt mängijate esitustesse süvenemata pannakse tihti ritta enda klubi- või rahvuskaaslased. Suurematele konkurentidele aga enamasti hääli ei jagu. Kõlab pisut nagu meie "paljuarmastatud" Eurovisiooni lauluvõistlus, kas pole?

Kuidas seda kõike parandada? Kuigi ühist võluvitsa siin kahtlemata pole, tasuks ehk tagasi pöörduda aastasse 2009, kui parimaid valisid vaid spordiajakirjanikud. Kuigi teatavat soosingut seeläbi lõpuni kahtlemata ei kaota - valimised ongi ju lõppude lõpuks subjektiivsed - siis võiksime ehk seeläbi saada pisutki adekvaatsema ja põnevama pildi, kus võitja enne lõpptulemuste avaldamist juba päris selge pole.

Nagu tänavune aasta ka tõestas, on parimate valimine paljude mängijate ja treenerite jaoks pigem tüütu kohustus, mis viimasele hetkele või üldse tegemata jäetakse. Selle asemel, et treeningule suunduvalt mängijalt viimasel sekundil mobiili teel kolme parimat vutimeest välja pinnida, võiksid kaalutletud otsuse teha hoopis need, kes tõesti ülemaailmses jalgpallis päevast-päeva sees on.