KOMMENTAAR: Kas koondise esindamine polegi auasi või olen ma millestki valesti aru saanud?
Eesti korvpalliliidu peasekretär Keio Kuhi avaldas ETV spordiuudistes lootust, et kõik meie tippmängijad õnnestub suveks koondisse saada, et säiliks võimalus võidelda 2017. aasta EM-finaalturniiri pileti eest.
"Ma ei oska öelda, kas see saab olema lihtne või raske. See selgub hooaja lõpus. Ei maksa üldse ette rutata. Me ju ei tea, mis konditsioonis keegi on, kus nad mängivad ning milline nende motivatsioon ja meelestatus on. Kindlasti me tahame ja teeme jõupingutused selleks, et kõik meie parimad oleks koondises," sõnas Kuhi.
Võiks arvata, et sügisene EM-finaalturniir Riias andis meestele piisavalt motivatsiooni võidelda sarnase emotsionaalse "laksu" nimel ka 2017. aasta valiktunriiril. Aga ikka suhtutakse meie staarmängijatesse aupaklikult ja paluvalt. Ehk oleksite nii kenad ja saaksite ikka tulla?
Tsiteerin Alvar Tiislerit, kes vastavale uudisele eile teksti luges: "... Kuna aga nii mõnelegi Eesti koondislasele on see hiljem tekitanud vigastuste või väsimuse näol probleeme klubihooajal, ei pruugi parimate koondisse meelitamine olla nii lihtne. Võib eeldada, et kui mõni tippmängijatest peaks loobuma, võiks see muuta ka teiste kogenud mängijate otsustamist."
Taustaks näidati arhiivikaadreid Kristjan Kangurist, Siim-Sander Venest ja Gregor Arbetist.
Jalgpallikoondises on asi lihtne - peatreener saadab koondisekutsed laiali ja on iga mehe enda asi, kas ta sellele vastab või mitte. Üldjuhul on vastus positiivne. Teadaolevalt on viimastel aastatel kutse tagasi lükanud vaid Hendrik Ojamaa ja Joel Lindpere.
Kossumehi tuleb aga veenda, meelitada ja peibutada, justkui osutaksid nad Eesti koondise esindamisega riigile mingisuguse teene. Koondisse pääsemine ja riigi eest mängimine peaks olema iga spordimehe unistus ja auasi. Või olen ma maailma asjadest täiesti valesti aru saanud?
NB! Olen valmis iga viisakaks jääva kommentaatoriga sel teemal argumenteerima.
