Meie siirad vabandused, Martin Dorbek ja Reimo Tamm! Ise ootan vabandust Jaan Allikult…
Ja mängisin enda kohta päris hästi, püsisin isikliku rekordi graafikus. Vabal päeval tabab töö sind alati ootamatult. „Ilmselt teate, miks ma helistan?“ päris ilmselgelt tusane Dorbek sissejuhatuseks. Mul ei olnud õrna aimugi. Ärritunud inimesed helistavad ajakirjanikele reeglina ikka siis, kui lehes on mõni viga. Või kui nad pole mingi seisukohaga nõus. Aga ma ei ole ju Martin Dorbekust midagi kirjutanud…? Seega olin põnevil ja aimasin halba.
Dorbeku helistamise põhjus oligi tõsine – tänases Eesti Päevalehes ilmunud spordiaasta kokkuvõtteloo „Aasta lubajad ja tegijad. Meest sõnast, härga sarvest, sportlast…?“ juures oli ilmunud tema pilt, ent pildi allkiri väitis, et tegu on Reimo Tammega. Tegemist on tõesti suure veaga ja ma vabandasin korvpalluri ees. Kui ta aga tahtis teada, et kuidas selline viga juhtus ja miks oli Kalev/Cramot puudutanud lõigu juures üldse soovitud kasutada illustratsioonina Tamme, kes pole juba aastaid selles klubis mänginud, jäin vastuse võlgu ja selgitasin, et antud pildi valis toimetaja, mitte mina. Mina valisin lugu illustreerima tõstja Mart Seimi pildi, ent toimetaja soovis teha külge visuaalselt atraktiivsemaks ja mitmekülgsemaks ning otsis ka teistest artiklis mainitud sportlastest pilte. Ta tahtis head, külg tuligi päris hoogne, paraku tegi ta ka ühe vea. Kui toimetaja minult tehtud veast kuulis, saatis temagi Dorbekule vabandava sõnumi.
Kui kõne lõppes, jätkasin mängu. Keskendusin tõsiselt uue raja avaviskele ning… lennutasin selle stiilselt kaugele võpsikusse. Sinna see rekord läkski. Muide, huvitaval kombel olen avaldatud piltidega seoses saanud tagasisidet varemgi puhkepäeval discgolfi mängides. Kui võrkpallur Renee Teppan tegi mõni aeg tagasi Meistrite liigas debüüdi, tegin sellest öösel pärast muid jooksvaid tööülesandeid veebi uudise. Järgmisel päeval helistas Teppani isa toimetuse sekretärile ja kurtis, et pildil pole tema poeg. Sekretär helistas omakorda mulle ja palus, et olukorra lahendaksin. Kuna olin öösel seda pilti pikalt analüüsinud (võrdlesin ka särginumbreid), olin üsna kindel, et pildil on koondise diagonaalründaja. Igaks juhuks võtsime nutitelefonis pildi uuesti ette ja vaatasime sõbraga mõlemad. „Kurat, see on Teppan!“ kinnitas sõber. Igaks petteks saatsin Teppanile sõnumi, et kontrollida. Vastus tuli positiivne: Teppan mis Teppan. Ka toona jätkus mu mäng vahejuhtumi järel viletsalt, tegin kohe triple-bogey.
Täna koju jõudes sukeldusin kohe internetti, sest kuidagi ähvardavalt kajas kõrvus Dorbeku lause, et „ka teid kui loo autorit tümitatakse“. Sain kiirelt jaole, mida ta silmas pidas. Peaaegu 4000 liikmega Facebooki korvpalli gruppi oli mulle tundmatu härrasmees Jaan Allik juba hommikul teinud postituse, kus juhtis tähelepanu Eesti Päevalehes ilmunud veale ja pöördus personaalselt minu poole: „Märt Roosna võiks uuel aastal spordiajakirjanikuna jätkata ainult juhul, kui ta korvpalli ei käsitle. Häbi, EPL. Ajada omavahel segi Reimo Tamm ja Martin Dorbek?!!!“ Postitusel oli selleks ajaks palju toetajaid ja kommenteerijaid.
Kirjutasin sinna viisaka kommentaari, kus selgitasin, et vea me tõesti tegime, Dorbek juhtis sellele tähelepanu ja ma ka vabandasin tema ees, kuid personaalselt minu häbiposti panemine ei ole siiski õiglane. Et aumehena võiks Allik seda tunnistada. Paraku ta seda teha ei soovinud. Ta hoopis jätkas minu avalikku mõnitamist, teatades muuhulgas, et Roosna tunneb näo järgi vaid kahte Eesti tegevkorvpallurit, jättes täpsustamata, kes need on.
Ausalt öeldes ei oskagi ma selles olukorras midagi muud tarka teha, kui teatan siinkohal, et ei suhtle tolle minu jaoks võõra Jaan Allikuga enne, kui temagi on oma viga tunnistanud ja võtab vaevaks vabandada. Spordi- ja aumees teeks seda.
Mis puudutab Eesti Päevalehe ja minu personaalseid vigu – muidugi on neidki üksjagu – ning kodanik Alliku soovitust mitte rohkem korvpallist kirjutada, siis juhindun hoopis meie Eesti eluga väga rahul oleva peaministri vastuolulisest motost: muuta ei tule midagi, vaid ikka sama moodi edasi, üksnes veelgi rohkem pingutada ja paremini teostada! Ja discgolfi mängimise ajal töökõnesid enam vastu ei võta.
Head vana aasta lõppu, Dorbek, Tamm ja kõik ülejäänud toredad sportlased ja spordisõbrad!
