"Suusatamine on üha rohkem tehnikasport," nendib Pormeister. Eesti koondise taustajõududel jääb aga vajaka oskusteabest ja juhtimisvõimekusest – taas Pormeistri sõnad, et diplomaatiliselt väljenduda. "Me ei sörgi maailma sabas, vaid jääme iga päevaga üha rohkem maha," lausub ta.

Kuid Pormeister ei jäänud mahajäämise fakti pelgalt nentima, vaid otsustas tegutseda. Kevadel kuulis ta, et Andrus Veerpalu omaaegne hooldemees Are Mets, kes on neljal taliolümpial järjest määrinud kullavõitja suuski, ootab tööpakkumisi. Ta aitas kaasa, et Mets saaks kokku Eesti Suusaliidu esindajatega. Pormeister oletas, et Metsal võib olla huvi Eestisse jääda, sest tema elukaaslane Tatjana Mannima ootas nende teist last.

Suusaliidu peasekretär Jaak Mae kinnitab, et pidas tõepoolest Metsaga läbirääkimisi, et palgata ta Eesti koondise määrdemeeskonda. "Aga me ei olnud võimelised pakkuma talle soovitud tingimusi,» tunnistab Mae. Ta annab mõista, et Metsa soovid oli kaks-kolm korda suuremad kui suusaliidu võimalused. Mets liitus lõpuks Soome koondisega.

Pormeister toob esile Faluni MM-i klassikasprindi kvalifikatsiooni, kus ta kaotas oma sagedasele trennikaaslasele, Šveitsi esinumbrile Laurien van der Graaffile 17 sekundit.

Midagi pidi suuskadega olema väga viltu, sest viimasel kontrolltreeningul oli ta sõitnud temaga peaaegu võrdselt.

"Sa pead janunema edu järele, kui töötad hooldemeeskonnas, pead iga päeva arenema," ütleb Pormeister. Eesti koondise taustajõudude tegutsemist võrdleb ta, hoidudes minemast isiklikuks, Browni liikumise ja entroopiaga.

Loe pikemalt ajakirjast Jooksja!