Miks tõuseb Tartu Maratoni osavõtumaks kuni 30%?
Delfi avaldab alljärgnevalt täismahus ühe mureliku osaleja kirja ja Tartu Maratoni võistluste direktori Indrek Kelgu vastuse võistluste koduleheküljelt.
Osaleja kirjutab:
Lp Tartu maratonide korraldajad !!
Tere !!!!
Ei oskagi kuskilt alustada, aga siiski soovin väga küsida ja kuulda, mis on teiepoolsed selgitused, seda muidugi teiepoolsel mõistmisel ja nõusolekul. Kuna olen vastanud teie esitatud küsitlustele, et maratonisarja paremaks muuta, äkki vastate ka minule :).
Lugedes just infot, kuidas järgneval maratoni aastal on 5 olulist muudatust sisse toodud ja avastasin sealjuures, et pileti hinnad on, julgeksin öelda, meeletult tõusnud. Kui nelikürituse hind oli 120€, siis täna kaks aastat hiljem, peaksin ma samade ürituste eest maksma juba 160 € . Ma ei taha kirjutada sõimukirja ega kritiseerida (sest kõik asjad lähevad ju kallimaks). Aga siiski tekitab see minus palju küsimusi, kas tegemist on ikkagi kollektiiviga, kes soovib eesti sporti arendada ja hoida elus osa meie kultuurist või samm-sammult muutub selle organisatsiooni põhieesmärgiks meeletult raha teenida?
Arusaadav, et asjad lähevad kallimaks, aga kas seda tuleks teha nii järsu hinnatõusuga, et mina koos oma kuue sõbraga olen täna küsimuse ees, kas üldse võtta osa üritusest, mis tänaseni mulle on väga meeldinud, aga mis muutub arulagedalt kulukaks.
Põhi murekohad on ju ikkagi selles, et kahe päeva pärast pean ma langetama enda otsuse maratonil osalejana, või mitte. Kuna käes on juba 9. detsember ja lund ei ole kordagi veel sadanud, on seda üsna keeruline teha, sest kui hiljem osta, on veel kallim. Kui kohe osta ja ära jääb, ei kompenseeri mulle minu kulutatud raha keegi tagasi. See, et maratoni ärajäämisel pakute väikest soodustust järgnevaks aastaks on ju debiilne (pm otsustate minu eest järgneva aasta ?).
Minu jaoks kõige selle juures on veidrad veel muud kulud, mis kaasnevad. Olen maratoni osaleja selge see, et maksan 1. "pileti", aga soovin stardipaika tagasi 2. "bussipilet", 3. auto parklas "parkla pilet". Vabandan, kui puudutan asju, mis minusse ei puutu, aga mind tõesti huvitab, kas ma peangi unustama enda jaoks toreda ürituse seetõttu, et see ebamõistlikult kalliks muudetakse?? Iseenesest on ju ideaalne ärimudel teile, pikk distants 63 km, umbes 5000 osalejat * 55 on 275 000 €, üritus jäi lume tõttu ära, sorry rahvas, ja klots tasku :D.
Võiksin siia veel ja veel tuua näiteid, aga see nagunii ei muuda midagi.
Ärge siis pikka viha pidage ja ehk leiate aega mulle natuke selgust tuua, paljude arvates ebamõistlikult suure hinnatõusu aluseks :).
VASTAB INDREK KELK:
Suur tänu selle siira kirja eest. Kõik teie poolt tõstatatud teemad on osaleja jaoks olulised ja kindlasti peame korraldajatena valgustama oma otsuste tagamaid, aidates osalejatel mõista neid valikuid, mida peame langetama.
Püüan järjest selgitada teie poolt käsitletud küsimusi:
1) Osavõtumaksude tõusust.
Tartu Maratoni korraldamiseks kuluv raha laekub peamiselt neljast allikast, mille proportsionaalne jaotuvus kuni 2014. aastani oli suures plaanis selline: Osavõtumaksud 45%, eraettevõtete toetus e. reklaamimüük ja sponsorlus (40%), Avaliku sektori toetuse ehk riik ja kohalikud omavalitsused (5%+5%), lisateenuste müük e. kaubanduskohad, suveniirid, parkimis- ja bussipiletid jms. (5%).
Illustreerivaks näiteks saab tuua asjaolu, et juhul kui peaksime Tartu Maratoni korraldama ainult osavõtumaksudest laekuvast tulust, peaks olema osavõtumaksu suurus 80 eurot ilma käibemaksuta (Tartu Maratoni eelarve on ca 0,5 miljonit eurot), seega on tänane 55eurone hind sisuliselt 50% odavam teenuse reaalhinnast.
Möödunud 2015. hooajal vähenes Kultuuriministeeriumi poolne toetus Tartu Maratoni Kuubikule ca 35% ja sponsortulud vähenesid 50%. Pikaajalise peatoetaja SEB lahkumise järel alates 2015. aastast ei ole me kahjuks leidnud samaväärset asendajat kompenseerimaks „lahkuvat raha“ hulka ja käesolev hooaeg oli rahaliselt viimase 10 aasta raskeim. Hoolimata suurtest kärbetest ja kokkuhoiust lõppesid 6 maratonist 4 negatiivse tulemiga, mida plussi jäänud maratonid ei suutnud kaugeltki katta.
Möödunud kevadtalvel, hinnates olukorda ja nähes ette avaliku sektori ja erasektori poolse kaasrahastuse jätkuvat negatiivset trendi, olime teelahkmel, et senise rahastustaseme juures ei suuda me tänast ürituste korralduskvaliteeti ja filosoofiat jätkusuutlikult tagada. Ilmselgelt on kvaliteet (selle alla kuulub ka maratonide ettevalmistamiseks tehtav eeltöö) Tartu Maratonide puhul see, miks meie maratonid on hinnatud nii sise- kui välismaiselt ja toovad siia lisaks eestlastele igal aastal ka mitu tuhat välisosalejat.
Seega ei tulnud kvaliteedi langetamine eesmärgiga säilitada senine osavõtumaksude tase kõne alla, sest siis ei oleks see enam see Tartu Maraton, mida kõik otsima tulevad, vaid lihtsalt üks sadadest Eestimaal toimuvatest spordiüritustest. Seega oli ainuke võimalus, et teenuse tarbija ehk osavõtja peab ise maksma kinni suurema protsendi kuludest kui seni. Ja nii lihtne see põhjus hinnatõusuks tegelikult ongi.
Tööealisele osalejale, kes peab maksma täishinna, on ehk väike lohutus, aga suure pildi mõistmiseks äärmiselt oluline on ka fakt, mis tihti ära unustatakse - ainukese suure rahvaspordiüritusena on Tartu maratonidel kooliõpilastele ja pensionäridele sätestatud veel 50%-line soodustus kehtivast registreerimishinnast (enamustel, kellel selline soodustus üldse on, ei ületa see 20%). See omakorda vähendab päris oluliselt näiliselt kõrget osavõtumaksu, sest viib keskmise tasutud summa alla.
Tänase päeva seisuga on hetke laekunud keskmine Tartu Maratoni osavõtutasu 39eurot, mitte 55eurot nagu hinnakiri järgi võiks oletada (80% registreerunutest on 63km osalejad). Enamasti kiputakse ära unustama ka asjaolu, et Tartu Maratonidel toimuvad tasuta lasteüritused, mis on kordades suuremad kui enamus Eesti teisi spordiüritusi, kus osaleb iga kord 2000-4000 last, kus iga osaleja saab ka korraliku medali jm asju, mida ei anna meile keegi tasuta. Õnneks või kahjuks läheb igast osavõtumaksust oma osa seega ka selleks, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid natukene maitsta seda maratoni hõngu, mis on olnud oluline nende isadele ja vanaisadele ja ehk leiavad nad tee kunagi ka päris Maratonile, kui see veel nende täiskasvanuks saades elus on.
Usun, et oma südames ei ole kellelgi siiski väga kahju, kui paar eurot tema osavõtutasust kulub ka lastele rõõmu pakkumiseks ja maratoni tulevastesse osalejatesse investeerimiseks.
2) Kui ka kuludest rääkida siis, kuhu kulub see 500 000 eurot (Tartu Maratoni eelarve)?
ca 20-25% iga maratoni eelarvest läheb klubi igapäevatööga seotud kulude katteks, mille eest tasutakse büroo ja laopindade rent, kontoritarbed ja tehnika, radade hooldustehnika ja -seadmete jooksvad kulud, aastaringsete töötajate töötasud (varem 12 praegu 10 töötajat). Töötajatest rääkides on õiglane rääkida ka töötasudest - on ekslik arvamine, et me kõik siin oleme üle kullatud, sest 2015 a. keskmine netopalk töötaja kohta on 996 eurot/kuus ja seda täistööajaga töötajate puhul. Üldises Eesti kontekstis ei ole seda kindlasti vähe, kuid teades, milline on igapäeva töökoormus ja kui palju nädalavahetusi meie töötajad peavad pere kõrvalt tööajale ohverdama, on minul juhina piinlik, et ei suuda neile paremat motivatsioonipaketti pakkuda. Mõni kindlasti irvitab pihku ja ütleb, et räägi-räägi, kindlasti libistate tuhandeid mustalt oma taskutesse või maksate ümbrikupalka. Kahjuks või õnneks aga ei ole see kuidagi võimalik, sest sularaha meil praktiliselt juba enam kui 10 a. ei liigugi ja kõik tulud on rangelt deklareeritud ja käibemaksuga maksustatud. Meil on rahvusvaheline audiitor E&Y, kes jälgib igasuguseid võimalikke sularahatehinguid ja kõikvõimalikud vasakule panekud töötajate või juhtkonna tasandil on võimatud.
10% suusamaratoni eelarvest läheb igaaastaselt rajatraktori liisingumaksete tasumiseks ja see ei pane veel traktorit sõitma, vaid tagab ainult tema olemasolu. Ka see tõstab meie kulusid, et Tartu Maratoni rajatraktor on vist Eesti ainuke suusaraja traktor, mille on pidanud üks spordiorganisatsioon ise oma teenitud vahenditega ostma, saamata selleks vahendeid riigilt, kohalikust omavalitsusest, PRIAst või muudest allikatest. See on oluline teema, millega me aastaid võitleme ja püüame Kultuuriministeeriumi tasandil saada regulaarset toetust Tartu Maratoni raja, kui üle-eestilise tähtsusega spordiobjekti aastaringseks hoolduseks, aga seni kahjuks püsiva eduta.
10% on suusaraja jooksvad hoolduskulud, rajapõhja pressimine, iganädalane hooldus, raja laiendused, truubid, kuivenduskraavid, niitmine, kütus jne.
10% kulub osalejate rinnanumbritele jm. atribuutikale, mis on stardipaketis, nende pakendamisele ja ajavõtuteenuse eest tasumiseks.
12% kulub stardi-ja finišipaikade ja infrastruktuuri rendi, ettevalmistuse, paigalduse ja transpordi peale;
15% kulub kõikide osalejatele rajal ja finiši pakutava teeninduse peale (söök/jook, TP-de ehitus ja teenindus, suusaabi, meditsiiniabi, finiši toitlustus, suusahoid, transport jne).
5% on liikluskorraldus, teede ja parklate hooldus ja parkimine
7% on Tartu Maratoni puhul kulu autasustamisele, Worldloppetisse kuulumisega seotud aastamaks ja koosolekud, FIS WL Cupi kuuluvus jms.
3% on kulu kujundustele, reklaamile, trükistele ja kommunikatsioonile;
5-10% sisaldab hulgalisel väiksemaid kululiike nagu lasteürituste korraldamine, Avatud Raja sõit, Tartu Võistluskeskus jne-jne.
3) Hinnatõusust avalikult teatamine:
Otsus Klubi Tartu Maraton ürituste osavõtumakse radikaalselt tõsta alates 2016.aastast langetati selle aasta aprillis, mille järel need koheselt ka jõustusid, ning internetikeskkonnas oli Tartu Maratonile registreerimisel tänased hinnad juba aprillikuus. Kuna registreerimine oli olnud avatud alates eelmise maratoni lõpust, siis kuni uute hindade kehtestamiseni oli võimalik registreerida vana hinnaga ja seda võimalust oli kasutanud ca 100 osalejat.
On tõsiasi, et ei toona ega praegustes meie poolt produtseeritavates uudistes ei ole me rõhku pannud hinnatõusust teavitamisele, sest ükskõik kuidas seda ka kajastada, jääb see negatiivseks uudiseks ja meedias suure kella külge panduna tooks see ainult halba reklaami ja kahju maratoni korraldamisel ning seeläbi ka kahju osalejatele. Kaalusime väga tõsiselt ja pikalt, kas saata hinnatõusu teavitus otsepostiga ainult meie osalejatele, mis oleks õiglane ja mõistlik, aga kuna olime kindlad, et ka selline personaalne teavitus jõuab kindlasti massimeediasse, siis loobusime sellest.
Paraku on sarnaste uudistega ikka nii, et kõige kõvemad mustajad ja sõnavõtjad on kõik need, keda see hinnatõus tegelikult kuidagi ei puuduta, sest nad ei osale maratonidel, aga oma mürgiste ja süüdistavate sõnavõttudega teevad nad kahju meile kõikidele.
4) Maratoni ärajäämisega seotud rahadest.
Alates 2015. aasta maratonist kehtib reegel, mida varem pole juhendis olnud - juhul kui maraton ära jääb, on võimalik 50% stardimaksu kas tagasi küsida või siis edasi kanda kas järgmise aasta maratonile või mõnele teisele sama aasta meie ürituse osavõtumaksu katteks. See on väga oluline ja korraldajale suure riskiga otsus!
Kui lund ei ole ja maraton ära jääb, peab oluline osa antud maratoni tuludest ja aastaringseks tegevuseks planeeritud tuludest alles jääma, sest me ei saa töötajad koju saata ja neile mitte palka maksta. Muidu ei toimuks järgmist maratoni kindlasti!
Nii suuri asju, nagu on Tartu Maratonid, saab korraldada AINULT püsiva aastaringse kaadri olemasolul, kes kogu selle etenduse ette valmistavad. Ühtegi sellist suurüritust ei saa järjepidevalt teha (ei Eestis ega mujal maailmas) ainult ühekordselt kokkutuleva projektipõhise meeskonnaga. Nii käib see (Üld)Laulupeo korraldamisega Eestis, Vasaloppetiga Rootsis või Pariisi maratoniga Prantsusmaal.
Loodan, et antud ülevaade aitab natuke rohkem mõista, kust tuleb ja kuhu läheb Tartu Maratoni raha ja milline on ilusa fassaadi taha jääv tegelik, väheglamuurne maailm, kus me igapäevaselt toimetame selleks, et Talvine Laulupidu oma uhket hüüdnime jätkuvalt väärikalt kanda võiks.
Olen täiesti nõus, et Tartu Maratonil osalemine on kallim lõbu, kui osaleda näiteks Haanja maratonil, käia teatris, kinos või mõnel väiksemal kontserdil, aga midagi ei ole teha, me peame elus tegema valikuid ja tihti peame loobuma mõnest väiksemast lõbust, et suuremaks ja kallimaks tegevuseks raha üle jääks.
Ma ei saa rääkida kellegi teise eest ja iga inimene peab oma otsused langetama ise, aga seda ma tean, et olles 1983. aastast elanud igal talvel vaid Tartu Maratoni oodates (kuni 1999 aastani osalejana), ei saaks minul sellise otsuse langetamisel kõhklusi olla. Jah, kindlasti mulle meeldiks, et osavõtutasu oleks nii väike kui võimalik, aga kui valik on, kas osaleda Tartu Maratonil tasudes 55 eurot või 2 korda mõnel teisel Eesti spordiüritusel, mille osalustasu on keskmiselt ca 20-25 eurot, siis loomulikult valiksin ma laulupeo (loe Tartu Maratoni).
