MMA Blogi: intervjuu Tauno Koovitiga – „Otil on väljaspool areeni täiesti olematu valutaluvus.“

Et kogu see blogindus siin liialt ühe mehe bändiks ei kujuneks, annaksin meeleldi sõna ka oma treeneritele. Leidsime, et kõige õigem oleks seda teha intervjuu vormis. Viimase, viiendana, jagab oma nägemust asjadest Tauno Koovit – füsioterapeut, kes hoolitseb, et ma ei saaks spordis eriti palju viga ja kui seda peaks ikkagi juhtuma, saaksin võimalikult kiiresti terveks.

Kui soovid Taunolt midagi teada saada, jäta küsimus kommentaaridesse. Nagu ikka, saavad kõik küsimused vastatud järgmise postituse lõpus. Intervjuuküsimused seadsid Taunole ritta Taavi Soorm, üks Eesti MMA ja BJJ käimalükkajatest, ning Ott Tõnissaar.

Tauno, oled Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeut, Eesti naiste vehklemiskoondise füsioterapeut, hoiad kätt pulsil Tartu Spordiakadeemia noortel ning kuulunud ka Aleksander Tammerti meeskonda. Kuidas Oti ja vabavõitlejate juurde jõudsid või kuidas nemad Sinuni jõudsid?

Aleksander on olnud minu üks suuremaid erialaseid mõjutajaid. Sassi puhul olin mina kindlasti füsioteraapia mõttes alles õpipoiss ja temal oli mulle oluliselt rohkem õpetada kui minul talle. Õnneks teadis ta väga hästi, mida vajas, ning meie koostööaastatel oli minu põhiliseks ülesandeks eelkõige lihashoolduse tagamine. Aastate jooksul said meist head sõbrad ning pärast temaga koostöö alustamist avasin mõne aja pärast isikliku massaažikabineti. Oli hea ja lihtne ennast reklaamida ja tutvustada kui „olümpiamedalisti massööri". Paljud füsioterapeudid solvuvad, kui nende ametit seostatakse massaažiga, mina pean aga tõdema, et massaažil on minu elus olnud ligi 10 aastat väga oluline roll. Tänasel päeval, olles täiskohaga spordifüsioterapeut, tegelen massaažiga võimalikult minimaalselt ja väga valitud inimestega.

Ott sattus minu juurde massaaži umbes viis aastat tagasi ühe Soome arstitudengi kaudu, kes tol ajal ka mõningal määral MMA-ga tegeles. Ma enam ei mäletagi, aga ilmselt kulus veel paar aastat, kuni Ott ühel päeval teatas, et teda huvitaks füsioterapeutiline hindamine ning tema skeleti-lihassüsteemi kaardistamine eesmärgiga astuda arengus sammuke edasi. Pean tunnistama, et siis ma antud spordialast suurt midagi ei teadnud ja huvi selle vastu tekkis mõnevõrra hiljem eelkõige Anderson Silva käekäiku jälgides. Mingil viisil eskaleerus kord kuus nõustamine igapäevaseks paaritunniseks füsioteraapiaks. Aastate jooksul on Ott minu juurde toonud ka mõned muud sportlased, kelle käekäik talle korda läheb, seetõttu on mul olnud võimalus tegeleda ka siit blogist läbi käinud võitlejate Sten Saaremäe ja Alar Hutroviga. Samuti olen võtnud füsioterapeudina osa mitmetest vabavõitlejate koondise treeninglaagritest.

Kes on füsioterapeut?

Lühidalt öeldes on füsioterapeut üks tegelane, kelle ülesanne on veenda inimene tegema kõiki neid harjutusi, mis tunduvad ebameeldivad ja ebavajalikud. Tegelikkuses on füsioteraapia meditsiiniharu, mille peamiseks ülesandeks on kehaliste harjutuste abil aidata taastuda erinevatest terviseprobleemidest. Spordifüsioteraapia on tavapärasest füsioteraapiast mõnevõrra erinev, näiteks on teraapia üheks osaks ka vigastuste ennetamine. Samamoodi on spordifüsioterapeudi tööpäev teiste suundadega võrreldes sageli veidi erinev. Tippsport ei tunne kellaaega, nädalavahetusi või suvevaheaegu, treeningud lõppevad enamasti õhtutundidel, laagrid ja võistlused on üldiselt nädalavahetustel.

Milles seisneb Sinu töö Otiga?

Viimasel ajal on spordifüsioteraapia üheks võimsamaks suunaks kogu maailmas püüe leida lahendus küsimusele, kuidas vältida vigastada saamist. Trenni oskab peaaegu igaüks teha, kunst on jääda seejuures terveks. Suurem osa spordivigastustest on mittekontaktsed ja nende esinemist on tõepoolest võimalik õigete treeningmetoodikatega vähendada. Oti erialast tulenevalt on peaaegu kõik tema võimalikud vigastused kontaktsed. Me ei saa ennustada, kuhu ja mis nurga all tabab Ott oma järgmist vastast või tabatakse teda. Sellest tulenevalt tegeleme enamasti pimesi tulevase tulekahju kustutamisega. Selle all pean silmas eelkõige liigeseid stabiliseerivate struktuuride tugevdamist. Lisaks on minu ülesandeks õpetada Otti, et tähelepanu saaksid ka need piirkonnad, mis erialastel treeningutel tähelepanuta jäävad (lihasdüsbalansi vähendamine) või vastupidi, saavad ülekoormatud (kõõlused). Igasuguse spordiga käivad paratamatult kaasas ka teatud mahus vigastused. Nende võimalikult kiire ravi ja selle korraldamine on hetkel ka peamiselt minu kanda.

Oled teinud koostööd mitmete tippsportlastega. Millise geenikomplekti on Ott võrreldes nendega kaasa saanud ja kuidas peab ta vastu keskkonnamõjudele?

Mul on olnud võimalus töötada oma eriala vaatevinklist tehnilisemate sportlastega - Tammerti kunagised kettakaared võiksid olla tulevastes videoõpikutes; andekamate sportlastega - üheks selliseks „looduslapseks" on kindlasti Hans-Christian Hausenberg; jõulisemate sportlastega - Eestis pole vist kedagi võimsamat kui Rauno Heinla... Aga sellist distsipliini, sihikindlust ja süstemaatilisust pole neist kellelgi. See ei käi ainult treeningute, vaid ka toitumise, puhkuse, taastusravi ja igasuguse muu asjaajamise kohta.

Naljakal kombel on Otil vigastusega seonduvalt väljaspool areeni täiesti olematu valutaluvus. Pärast tekkinud vigastust on enamasti vajalik piirkonna palpeerimine, struktuuride liikuvuse, vigastuse ulatuse hindamine jne. Sellega käib paraku kaasas ka teatav valu. Otile tundub see enamasti, nagu tahaks keegi tal vastavat jäset eemaldada.

Töötades traumatoloogia keskuses, näen erinevaid vigastusi iga päev. Mingil seletamatul põhjusel paranevad sarnased vigastused erinevatel inimestel erineva kiirusega. Ott on kindlasti nende hulgas, kelle vigastused paranevad kiiremini, kui paberil arvutatult peaks. Lisaks on korduvalt esinenud selliseid olukordi, kus väiksem lisavigastus samas piirkonnas on andnud tõuke pikemalt häda teinud suurema vigastuse järsule paranemisele. Miks see nii on, seda ei teagi ilmselt keegi.

Kas vabavõitlejatel on tüüpvigastusi või probleeme, mis selle spordiga sagedamini kaasnevad?

Igal spordialal on omad tüüpvigastused. Kuna vabavõitlus hõlmab mitut erinevat ala, ohustavad MMA-võitlejat kõikide nende alade vigastused summeeritult. Arvuliselt tekib vigastusi treeningutel rohkem kui võistlustel. Ilmselt tuleb see sellest, et treeningtunde on ka lihtsalt kordades rohkem. Tüüpilised vigastused on liigeseid stabiliseerivate sidemete traumad. Lihtsamalt öeldes tekivad võitluse käigus olukorrad, kus ületatakse liigeste anatoomiline liikuvusamplituud ja seetõttu vigastatakse esmajärjekorras sidemeid. Harvem esineb pehmekoe kontusioone või lihasrebendeid.

Räägi natuke lähemalt oma tööst TÜ Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuses.

Lisaks minule töötab keskuses ka füsioterapeut Mihkel Luik. Suurema osa oma praegusest süsteemist oleme osaliselt kopeerinud Brasiilia mudelilt. Vahetult enne keskuses tööle asumist viibisime mõlemad umbes pool aastat Sao Paulos praktilisel väljaõppel ühes maailma kõrgematasemelises ravikeskuses. Alates sellest hetkest oleme palju arenenud ja nüüdseks käiakse juba ka meie tegemisi vaatamas. Nii et häbeneda meie kliinikul ja keskusel küll midagi ei ole.

Umbes kaks kolmandikku visiitidest on meie enda keskuse patsiendid - see tähendab, et neid on suunanud dr Leho Rips või dr Madis Rahu. Ülejäänud on suunatud kas teiste osakondade arstide poolt või on patsiendid ise leidnud tee minu juurde. Pooled patsientidest vajavad konservatiivset teraapiat ehk nende ravi ei vaja kirurgilist sekkumist. Sellist tüüpi vigastusi nimetatakse ülekoormustraumadeks. Teine pool on aga suutnud ennast vigastada sellisel moel, et lihtsalt harjutuste tegemisega enam terveks ei saa ja arstidel tuleb protsessi kirurgiliselt sekkuda. Ajaliselt on selliste vigastuste ravi sageli väga pikk, olles mõnikord pikem kui aasta.

Keskus toimib ka koolituskeskusena. Meie juures käivad füsioteraapia tudengid praktikumi vormis teadmisi omandamas, samuti korraldame koolitusi ka juba töötavatele füsioterapeutidele. Järgmise aasta koolituskalendris on loengud/praktikumid näiteks hüppe-, põlve- ja õlaliigese ning ülekoormusvigastuste füsioterapeutilise ravi kohta.

Sinu hoolealused on pidevalt treeninglaagrites ja võistlustel, sageli väljaspool Eestit. Palju Sa nendega füsioterapeudina kaasa reisid? Kohver oli Sul kõige sagedamini pakitud vist Tammerti meeskonnas töötades?

Minu põhiline töökoht on siiski Tartu Ülikooli Kliinikum ja seetõttu pean oma muude projektide raames esmajoones arvestama ikkagi sporditraumatoloogia keskuse patsientidega. Füsioterapeudi kaasamine treeninglaagritesse ja võistlustele ei ole Eestis väga tavapärane nähtus. See on väga kulukas - tuleb tasuda lennukipiletid, kindlustus, transport kohapeal, majutus, toitlustus, terapeudi palk. Seda saavad lubada ainult väga edukad sportlased ja võistkonnad. Pigem võetakse kaasa alles värskelt kooli lõpetanud füsioterapeut, kes muuhulgas tegeleb ka ise vastava spordialaga - nii on tema nõudmised ja soovid väiksemad. Puhtalt majanduslikust aspektist vaadates on heal spetsialistil alati kasulikum Eestis töötada. Pikemalt ringi reisides peab terapeut arvestama ka oma teiste pereliikmetega.

Tammertiga oli meil lepinguline töösuhe Pekingi olümpiahooajal ja välislaagreid tegelikult ainult kaks. Täpselt enam ei mäleta, aga umbes 100 päeva Lõuna-Aafrika vabariigis ja 50 päeva USA-s. Edasi-tagasi sõitmist oli muidugi veel, tema elas Tallinnas ja mina Tartus. Epeenaiskonnaga on hetkel graafik isegi tihedam, oktoobris käisime treeninglaagris Poolas ja MK-etapil Itaalias, novembris MK-etapil Hiinas. Uue aasta alguses ootavad taas kord laager Poolas ning võistlused Hispaanias ja Argentiinas. Sel aastal käisin Eesti Akadeemilise Spordiliidu füsioterapeudina ka universiaadil Lõuna-Koreas. Lisaks töökohustustele on erialast reisimist tegelikult veel. Olulisemad koolitused ja konverentsid toimuvad samuti väljaspool riigipiire. Olemegi kolleeg Mihkel Luigega püüdnud igal aastal summaarselt umbes ühe kuu pühenduda enesetäiendamisele ning külastada mõnda väliskliinikut või konverentsi. Viimase aasta jooksul on selliste reiside raames õnnestunud külastada näiteks taas kord Brasiiliat, Inglismaad, Saksamaad ja Prantsusmaad, lähiajal ootavad ees Itaalia, USA, Singapur.

Palju Sul kõige selle kõrvalt muudeks hobideks-harrastusteks aega jääb, kui üldse?

Nagu eelmisest vastusest võis aimata, on viimasel ajal palju erialaga seotud reisimist. Samas tuleb öelda, et mitte alati ei tähenda võõrriigis viibimine turistiks olemist. Mõnikord on aega täpselt nii palju, et liigutakse lennujaamast hotelli ja võistluskeskusesse või kliinikusse ja pärast teistpidi tagasi. Mõned korrad on võimalik leida lisaaega ning kombineerida kohustusi puhkusega. Siis on võimalik lähiümbruses ka rohkem ringi vaadata. Reisimine ja uute kultuuride tundmaõppimine on kindlasti üks minu hobisid.

Ma ei mäleta, et ma oleksin läinud tööle mõttega, et ma ei taha sinna minna. Ma naudin oma tööd ja sellega kaasnevat. Meil on seal tore kollektiiv ja positiivsed patsiendid. Kuna see keskus on alles verinoor - 2 aastat -, siis meil on palju pooleli olevaid projekte. Oleme käima lükanud noorsportlaste ennetusprogrammi, töötame välja ühte projekti kaitseväelastele, koostame eestikeelseid ravijuhiseid, alustasime esimeste teadusuuringutega jne. Kohati on tunne, nagu oleks Kreisiraadiost tuntud Raul-Jaak-Ervin Üks-Jalgvärav - kõik asjad on pooleli. Hetkel tuleb ütelda, et kõige suurem hobi on füsioteraapia ja selle harrastamiseks kulubki kõige suurem osa ajast. Püüan võimalusel ka ise spordiga tegeleda.

Milline on Eesti spordi üldine tase füsioterapeudi vaatenurgast?

Spordis on hetkel kaks kuuma teemat. Üks nendest on doping. Keegi ei saagi enam aru, on see tavainimese vaatevinklist hea või halb. Tervise seisukohast loomulikult halb, aga hing ihkab ju näha üha uusi rekordeid. Teine kuum teema on raha. Tsiteerides meie EOK presidenti, on raha kas väga vähe või ei ole seda üldse. Palju aastaid on räägitud, et meil on andekad ja lootustandvad sportlased, aga täiskasvanuikka jõudes hakkavad tulemused millegipärast hääbuma ning konkurendid arenevad neist hooga mööda. Heal sportlasel peab olema ligipääs füsioterapeudile, ilma selleta ta tänases situatsioonis enam tulemusi ei tee. Hea meel on tõdeda, et erinevate projektide raames on spordifüsioteraapia finantseering ja kättesaadavus viimastel aastatel tegelikult oluliselt tõusnud. Ma usun, et tippsportlaste tase on tõusuteel.

Harrastussport on läinud mõnevõrra isegi liiga ekstreemseks. Kõik tahavad olla naabrimehest või -naisest paremad ja sellega kaasnevad ülekoormusvigastused. Sportimine on luksus. Mingis ulatuses peavad inimesed saama aru, et meditsiin ei saa olla alati üheaegselt maksimaalselt hea, odav ja kiiresti kättesaadav. Heal juhul on võimalik täita kolmest tingimusest kaks, ka seda mitte alati. Samuti tuleb aru saada, et vigastusest taastumine võtab paratamatult aega. Sport on tore ja äge, aga sellega peab oskama ka piiri pidada.

Vastused lugejate küsimustele - vastab Ott Tõnissaar

Enn (17.11.2015 23:34)

Kas on teada kuna ja kellega sul järgmine fight on? Mis arvad mis on need küljed mida peaksid nii järgmiseks võistluseks kui ka üldse tugevamaks treenima , et taset veelgi üles poole ajada. Milliseid elemente on siis plaanis hakata enim arendama ? Selge on see et mma on väga mitmekülgne ala ja ei saa olla edukas toetuda aint ühele või teisele omadusele aga äkki oskad tuua välja mis on siis need olulisemad asjad millele olete mõelnud oma tiimiga rõhku panna. Edu Ott :)

Aitäh, Enn! :) Veel ei tea, aga olen küsinud oma mänedžerilt järgmist matši tuleva aasta veebruari keskpaika. Kui UFC peaks vahepeal helistama ja ütlema, et neil kukkus keegi mõne Euroopa sündmuse kaardilt välja ning kas oleksin 7 päeva pärast kaalus, siis võistlen muidugi varem :)

Praegu oleme võtnud nõuks, et taseme tugevamaks tõusuks on vaja edasi viia nii tehnilisi oskusi kui ka füüsilisi atribuute - ja seda igas valdkonnas. Nagu ka ise mainid, on muidugi kõige olulisem mäng tervikuks kokku panna - vabavõitlus on eraldi spordiala ning ainult igal eraldi distsipliinil hea olemine ei anna sama asja kokku. Eelmine matš andis hea ülevaate sellest, mis mul löömise osas puudu ja olemas - varem taolist ülevaadet polnud, sest üheski varasemas profimatšis ma nii palju püsti tuld andnud (ja saanud) pole. Samuti on oluline, et oleksin pidevalt kohal Soomes, kus minu kaalus head treening- ja sparripartnerid. Lisaks sellele on plaanis külastada Iirimaa SBG peakorterit, kus treenib samuti minu kaalus ja lähikaaludes maailma tipptegijaid, sealhulgas Conor McGregor. Oluline on saada võimalikult palju tagasisidet selle kohta, kus ma praegu oma arsenaliga asetsen.

Ega Sa väga detailsemat vastust minult selles küsimuses ei saa - midagi peab vastastele üllatuseks ka jääma :)

Kindral... (18.11.2015 01:07)

Pilt ilmekalt näitab seda,et need kehasse löögid olid niiöelda maruhääd...:D....aga pidasid vastu...vinge värk..:)...ega kehasse löögid ongi hävitavamad kui pähe näiteks...või mis..:)?

Kui saad täpse tabamuse, siis vahet ei ole - maha võtavad mõlemad, nii löök pähe kui ka kehasse. Kehasse löögid on aga mõneti salakavalamad - aeg-ajalt võib tunduda, et neid ei ole vaja kogu aeg kaitsta, aga mingi hetk hakkavad need sul hoogu maha võtma ja (hingamis)rütmi sassi ajama. Selles osas natuke sarnased jalgadesse löökidega.

Henno Viires (19.11.2015 14:44)

Ott, miks Sa enam MMAViking Nordic Rankingus ei figureeri isegi TOP5 kandidaatide hulgas mitte? Varasemalt oled korduvalt seal mainitud kui "contender". Sinu Carelia Fight 11 planeeritud vastane Antti Virtanen (matsh toimus Virtaneni vigastuse tõttu asendatud vastasega) oli alles hiljuti seal tabelis 6. positsioonil.

Eelmine uuendus tabelis on tehtud 25. augustil 2015 - selleks ajaks olin areenilt eemal olnud aasta ja neli kuud. Tolle tabeli koostamise kriteeriumite järgi kukub sportlane taolise pausi järel (aasta+ vist?) inaktiivsuse tõttu tabelist välja. Usun, et järgmine uuendus tuleb veel selle aastanumbri sees ning seal olen kindlasti püünel tagasi.

Lõpetuseks siit blogist mitmeid kordi varem läbi käinud füsioteraapia treening suvisest treeninglaagrist Pärnus (juuli 2014):