Rocki võõrleegionär kiitis Tartut: inimesed on väga külalislahked ja kenad

Tartu Ülikool/Rocki võõrleegionär, 206 cm pikkune Brian Harper ütles klubi koduleheküljele antud intervjuuus, et talle ja tema naisele väga meeldib Tartus elada.

Kui sa Eestisse tulid, siis, oled seda ennegi öelnud, sa ei teadnud meist kuigi palju. Nüüd, kui oled siin natuke aega elanud, kuidas sa Eestit tutvustaksid?

Mulle meeldib siin. Siin on selline väikese linna kodune tunne. Elasin Saksamaal mängides sarnases väikelinnas, Trieris, ja see tuletab mulle seda hooaega meelde. Tartu on väga-väga ilus linn: hästi hooldatud, hooned ja arhitektuur on väga ilusad. Kõik vajalik on olemas ja tundub, et kõigile meeldib siin elada. Olen siin elamist seni väga nautinud.

Sinu kontekstis on päris palju juttu olnud sellest, et Balti korvpall erineb mingil moel ülejäänud Euroopa korvpallist ja sellega tuleb kohaneda. Kas sa tunnetad seda erinevust, tunnetad, et pead kohanema?

Ma arvan, et iga koht, kus mänginud olen, on eelmisest natuke erinev. Selle lühikese aja põhjal, mis siin mänginud olen, ütleksin, et on tõesti veidi teistmoodi. Aga lõppeks on korvpall ikkagi korvpall. Parim, mis teha saad, on harjuda oma meeskonna ja treeneritega ning püüda seda keemiat arendada. See on see, millele ma keskendun.

Mil moel siinne korvpall erineb?

Mängustiil on veidi teine. Vähemalt seni oleme siin päris palju liikumisi mänginud, samas kui näiteks Saksamaal ja Küprosel on rohkem improviseerimist, võtad palli ja lähed. Ma olen aga nii paljudes kohtades mänginud, et mu mängustiil on segu, olen kõigega harjunud. Ma olen Aasias mänginud, NBA laagrites, NBA D-liigas, Euroopas. Nüüdseks olen nii kaugel, et kus iganes mind maha panna, kui saan tunnetuse kätte, võin misiganes stiili mängida.

Kuidas Aasias mängida oli?

Aasia on tore, see on skaala täiesti teine ots. Euroopa on mõnes mõttes väga USA moodi, kasvõi näiteks toit poodides on laias laastus sama, Aasias on kõik täiesti teistmoodi. See oli väga hull kogemus, aga ma nautisin seda väga.

Mida tunned, et see hooaeg sulle kõige rohkem õpetab? Selge on see, et ehkki oled kaua mänginud, on iga hooaeg ikkagi kasulik ja õpetlik.

Ma arvan, et sel hooajal õpin kõige rohkem seda, kuidas oma minuteid efektiivsemalt kasutada. Siin on rotatsioon piisavalt suur ja see annab mulle võimaluse end igakülgselt arendada, mis omakorda muudab mind mängus efektiivsemaks. Iga blokk, iga sööt ja lauapall on tähtsad, saan siin keskenduda detailidele.

Mida pead Tartu tugevuseks sel hooajal?

Ma arvan, et meil on neid mitu. Esiteks kindlasti meeskonna keemia – paljud mehed on omavahel aastaid koos mänginud ja sedasorti tunnetus on asendamatu. Kindlasti on tugevus ka see, et meil on palju mehi, kes suudavad teha palju erinevaid asju. Ma arvan, et oleme ka väga tugev kaitsemeeskond ja suudame kindlasti olla kaitses veelgi parem. Nendest asjadest saavad minu arvates kindlasti meie tugevused.

Mainisid ennegi, et hakkad Eestis kohanema, nüüd ka head keemiat – kas tunned end siin nüüdseks täiesti kodus?

Jah, tunnen end siin väga mugavalt. Mina ja mu naine naudime siin elamist väga, ka temale väga meeldib Tartus ja nagu ikka olen öelnud, happy wife, happy life (ing. k. õnnelik naine, õnnelik elu). Kui temal on hea, on ka mul hea, aga mulle meeldib väga nii linn, meeskond kui siinne organisatsioon.

Paljudel meie eelmistel leegionäridel ei ole olnud võimalust oma kaasat endaga kaasa võtta, nagu sinul sel hooajal. Kas su abikaasa on sinuga alati kaasas käinud või eelnevalt ka mitte?

Abiellusime nüüdseks pea kaks ja pool aastat tagasi, viimased kolm aastat on ta minuga Euroopas elanud, kuid enne seda lõpetas ta USA-s ülikooli, tal on bakalaureusekraad õenduses, ning töötas peale kooli kaks-kolm aastat. Viimastel aastatel tegeles ta oma magistrikraadi omandamisega, mille ta just lõpetas, nii et ta on ka seda aega hästi ära kasutanud. Suvel, kui kodus oleme, töötab tema, muul ajal mina, ja see korraldus on lasknud meil pidevalt koos olla. Mõistagi ei tahtnud me kohe abielu alguses üksteisest nii kaugel elada, nii et see lahendus on suurepärane. Me olemegi nüüd mõelnud ka selle peale, et ehk saab ta Tartus õena tööle hakata. Ta on rääkinud, et siin on väga hea kliinikum ja võiksime seda võimalust uurida.

Kui palju lihtsam sul selle võrra on, et ta sinuga on?

Oi, palju lihtsam. Ma olen väga perekeskne inimene, nii et minu jaoks on see väga suur asi, et mulle kallid inimesed mind toetavad ja minuga kaasas olla saavad. See, et saan peale tööd koju minna ja temaga aega veeta, selle asemel, et pidevalt telefoni või Skype’i otsas olla, on tõeline õnnistus.

Hooaeg on veel üsna algusjärgus, millist osa oma mängust ei ole sa veel saanud võimalust meile näidata?

Pean end üsna mitmekülgseks mängijaks, olen mänginud peaaegu kõiki positsioone väljakul peale mängujuhi oma, seega suudan erinevaid asju nii rünnakul kui kaitses. Mida aeg edasi, seda rohkem näete mind erinevates rollides, olenevalt sellest, mida konkreetses mängus vaja on. Näete kindlasti minu poolt palju erinevaid asju.

Ütlesid isegi enne, et oled päris paljudes erinevates klubides ja paikades mänginud. Mis on klubide vahetamise juures see, mis sulle kõige vähem meeldib?

See kuulub asja juurde. Võibolla päris algajana ei pruugigi mõista, kui suur osa sellel mängijaelu juures on, aga olen nüüdseks oma üheksandal profihooajal ja olen sellega nüüdseks harjunud. Kõige raskem ongi ehk harjuda uue ümbrusega, sellega, kuidas konkreetne meeskond, klubi ja treenerite tiim olukordadega tegeleb. Selle keemia ehitamine võtab aega, see ilmselt ongi kõige keerulisem.

Mis on su lemmikasi Tartu juures ja mis TÜ/Rocki juures?

Tartu juures kindlasti siinne üldine tunne – elan kesklinnale lähedal, sealsed kohvikud ja restoranid on väga head, inimesed on seni olnud väga külalislahked ja kenad. Klubi juures meeldib mulle kõige rohkem siinne professionaalsus. Kuna olen mänginud nii paljudes klubides ja liigades, siis olen näinud erinevaid lähenemisi. Kõik siinsed inimesed mänedžerist kuni füsioteni on hingega asja juures, kõigi vajaduste eest hoolitsetakse, meeskonnakaaslased on head. Kui Tartu kohta enne siia tulemist uurisin, oli see alati esimene asi, mis kõik ütlesid, et siinsed inimesed on väga professionaalsed. See on väga oluline, hindan seda kõrgelt.

Klubide vahetamise juurde kuulub paratamatult ka paljude intervjuude andmine ja endast rääkimine. Mis on midagi, mida sooviksid, et sinult rohkem küsitaks?

Üks asi, mida tahan alati oma intervjuudes mainida, on fännid. Olukordi on ju erinevaid, osade klubide mängudel ei käigi fänne, osade juures on alati täismaja, siinne kogemus on see, et meie fännid on väga head, väga lahedad. Meie viimane välismäng oli ju Küprosel, väga pikk reis läbi Riia ja Moskva, ja kohale jõudes on ees terve rida fänne, kes ilmselgelt ei saa Küproselt olla! Saal oli mängu ajal täiesti tühi, peale meie fännide esireas, kes olid saali kõige valjemad inimesed. Juba see näitab meie fännide kohta nii mõndagi! Mul on vaid austus poolehoidjate vastu, kes on sedavõrd pühendunud, ja ma hindan neid väga. Tahaksin neile lihtsalt öelda, et jätkake samas vaimus, meil on teid kindlasti vaja, et võidulainel jätkata.

Ma arvan, et see suhtumine mängijate poolt on väga oluline – et mängijad näitaksid fännidele, kuivõrd neid hindavad ja vastaksid sellele pühendumusele ning armastusele samaga.