Viis asja, mida me lõppenud vutihooajast õppisime
Näiteks teatas 2013. ja 2014. aasta meister FC Levadia, et senist treeneriduot Marko Kristalit ja Indrek Zelinskit hakkavad asendama Sergei Ratnikov ja Urmas Hepner. Paar päeva varem oli muudatustest treeneripingil teatanud ka Nõmme Kalju, kes määras meeskonna etteotsa endise Sillamäe Kalevi lootsi Sergei Frantsevi.
Nendest käikudest tingituna on hakatud juba sahistama ka erinevatest koosseisuvangerdustest, mida nii Kalju, Levadia kui ka kõik teised enne järgmise aasta märtsi teha võiks. Uut hooaega tasub seega oodata juba nüüd, aga enne seda võtame veel kokku, milliseid sõnumeid saatis meile äsjane, FC Flora ajaloo 10. tiitliga lõppenud liiga-aasta.
Noorenduskuur
Võib öelda, et Eesti jalgpalli hetke üks põhilisemaid võtmesõnu on noorenduskuur. Kui tänavune meister Flora hakkas antud suunal jõulisemalt töötama 2013. aastal, siis nende lähikonkurendid Nõmme Kalju, Sillamäe Kalev ja Levadia lootsid seni pigem kogenud koondislaste või tugevate välismaalaste abile.
Tänavune hooaeg, kus Florat jäi lähimast konkurendist lahutama tervelt 8 punkti, tõestas, et kuigi noortele panustamine esialgu kõige kõrgemast mängust eemale jäämist tähendada võib, siis seda võimsam ja ülevam on hilisem loorberite lõikamine.
Seega ongi eelmainitud trio Flora pealt šnitti võtmas ja viimasel nädalal andsid nii Sillamäe, Kalju kui Levadia tugevaid signaale, et ka nemad aina rohkem enda kasvandikele panustada soovivad.
Noorenduskuuri mõnevõrra loogilise jätkuna tuleb tõdeda, et tänavune hooaeg jäi mitmele kogenud ja tunnustatud pallurile karjääri viimaseks. Näiteks riputas väravavahi kindad varna koondise pikaaegne esinumber Sergei Pareiko.
Hooaja viimasel päeval teatas sarnastest mõtetest Ingemar Teever, kes tänavu suurima täpsuskütina 24 väravat lõi, kuid nüüd edasiseks jätkamiseks enam väga suurt motivatsiooni ei leia. Kindlat jah-sõna karjääri edasise jätkamise osas ei ole öelnud ka Joel Lindpere.
Kuna tuleval hooajal asendab kõrgseltskonnas Viljandi Tulevikku Rakvere Tarvas, väärib ära mainimist ka see, et Tarva legendaarne väravamasin Sergei Akimov pärast meistriliiga pileti kindlustamist putsad nurka asetas.
Nagu eelnevalt ka öeldud sai, tulevad järgmisele hooajale uute juhendajate käe all vastu kaks medalipretendenti Nõmme Kalju ja FC Levadia. Esimest hakkab juhendama Sergei Frantsev, teist Sergei Ratnikov.
Mõlema mehe viimane kogemus siinse kõrgliigaga pärineb Sillamäe Kalevi juurest. Lisaks on Frantsevi ja Ratnikovi pukki määramine liikuma pannud erinevad spekulatsioonid meeste potentsiaalsete täienduste kohta. Hetkel on teada, et Frantsev soovib väidetavalt Sillamäelt enda käe alla tuua vasakkaitsja Andrei Sidorenkovi. Levadia uus juht loodab meeskonnas näha enda poega Daniil Ratnikovi, samuti hoitakse silma peal äsja Kasahstanis hooaja lõpetanud Rimo Hundil.
Rakvere Tarva Premium liigasse tõusmisega väärib mainimist ka fakt, et seeläbi saab taas kõrgeimas mängus omasid juhendada 62-aastane Valeri Bondarenko, kes Eestis varasemalt Narva Transi, Sillamäe Kalevit ja Levadiat juhendanud on. Kui eelnimetatud trio juures oli Bondarenko silmapiiril alati vähemalt medal või koguni meistritiitel, siis Rakveres on ta pisut uuemas rollis, kus tuleval hooajal eelkõige püsimajäämist sihitakse.
Kui hooaja eel räägiti, et väga raske on ennustada võitjat, siis ehk veelgi keerulisem oli paika panna, kes tulevaks hooajaks taas aste madalamale kolima peab. Kui tavaliselt on ellujäämisheitluses 1-2 selget autsaiderit, siis tänavu võis eeldada, et tabeli alumises otsas peavad tõsiseid heitlusi vähemalt 4 meeskonda.
Laiemas laastus nii ka läks - suurema osa hooajast vahetasid omavahel 7.-10. tabelirida Paide Linnameeskond, Pärnu Linnameeskond, Tartu Tammeka ja Viljandi Tulevik. Hooaega kohutavalt alustanud Paide sai suvisel üleminekuaknal mitmeid väärt täiendusi ja tänu sellele jäädi lõpuks väljalangemistsoonist pealtnäha turvalise 8 punkti kaugusele.
Hooaja teisel poolel tõrkus ehk enim Viljandi Tuleviku mängumootor, kuid nemadki hoidsid end päris viimase vooruni vee peal. Kuigi koduplatsil ka Kaljuga 2:2 viik tehti, siis Tammeka samaaegne võit Narva Transi üle tähendas, et just mulgid tuleval hooajal taas pühapäevast Esiliigat mängima peavad. Tammeka kaitseb oma kohta kõrgliigas üleminekumängudel Tallinna Kalevi vastu.
Märtsi alguses tekitas suurt elevust fakt, et pärast rännakuid välismaal otsustasid kodumaale naasta mitmed kogenud koondislased. Eriti intentsiivseks osutus üleminekuakna viimane päev, kus pärast mitmeid testimisi registreeriti taas Levadia meeskonda Dmitri Kruglov.
Hiljem võttis Krugloviga sarnase tee ette Sergei Pareiko, aasta alguses oli kindlustatud juba Siim Lutsu allkiri. FC Flora vastas sellele Enar Jäägeri ja Gert Kamsi liitumisega, Nõmme Kalju relvastus Ats Purje ja Joel Lindperega.
Ka suvine üleminekuaken pakkus mitmeid põnevaid arenguid - Levadiaga (taas)liitusid Tarmo Kink, Igor Subbotin ja Artjom Artjunin, kodulinna Pärnut asus tugevdama Martin Vunk. Erinevaid liigasiseseid liikumisi oli veelgi ja seega leidis A-koondis end üle aastate olukorrast, kus tihti moodustasid meeskonna tuumiku hoopis Premium liiga mängijad. Eriti ilmekaks osutus suvine sõprusmäng Soomega, kus 11 algkoosseisumehest tervenisti 9 siinses kõrgliigas mängisid.
Kas eelnimetatud meeste kodumaale naasmine on koondise seisukohalt positiivne või negatiivne nähtus, jääb juba maitse küsimuseks. Fakt on aga see, et päris ansamblist välja ükski Premium liiga jalgpallur valikmängudes ei langenud. Ka ei kerkinud ükski Eestisse naasja sääraseks väravamasinaks, kellele üldse konkurentsi polnuks ning kes hooajaga üle 30 värava tagunuks.
