KATKEND RAAMATUST: Miks Ants Antsoni ja Eve Kivi abielu purunes?
Delfi avaldab vastilmunud raamatust "Jäämurdja Ants Antson" teise katkendi. Saatuse tahtel lahkus 1964. aasta Innsbrucki olümpiamängude kiiruisutamise võitja Ants Antson meie hulgast eelmisel laupäeval, kui Gunnar Pressi kirjutatud elulooraamat trükist tuli.
Kivi ja Antson armusid esimesest pilgust
Venemaalt tuldi 1964. aasta kevadel, mõni kuu pärast Innsbrucki olümpiat Antsonit pildistama ja et glamuuri lisada, vajati kõrvale kohalikku blondi ja tuntud kaunitari. Nii Eve Kivi ja Ants Antson tutvusid. Näitlejatar Kivi oli juba kuulus, mänginud enam kui kümnes filmis.
“Olin plikana tritsutanud, aga kiiruisutamisest suurt ei teadnud,” räägib Kivi. “Antsoni nimi oli tuttav ja teadsin sedagi, et ta liigub Tallinnas Ada Lundveri käevangus. Miks just minu juurde pildistama tuldi, ma ei tea, aga tingimustele, et olgu “blond ja tuntud” ma ju vastasin. Fotosessioon oli meie esimene vahetu kohtumine. Jah, Antson meeldis mulle. Ta oli tõmmu nagu lõunamaalased, kelle temperament on mulle istub. Võimalik, et kaht kuulsat inimest tõmbas teineteise poole. Võisin ju mõelda ka, et näe, terve Eesti imetleb Antsonit, aga tema on siin, minu juures!”
“Jah, kui venelastel oli vaja Balti blondiiniga pilti teha, polnud Lundver kodus ja keegi tuli Eve peale,” selgitab Antson. Fotosessioonil juhtunut ta täpsustab: “See oli armastus esimesest pilgust.”
Ühe abielu selja taha jätnud Eve Kivi: “Minu meelest teatas Antson juba mõne päeva pärast, et võtab mu naiseks. Mina ei tahtnud, ütlesin, et elame niisama koos. Andsin järele alles järgmise aasta sügisel, kui juba last ootasin.”
Tutvumise ja pulmade vahele mahtus Kivi ja Antsoni ühise elu kauneim aeg. Ega palju saanud koos olla, aga kui oldi, tunti teineteisest rõõmu.
Tavaliselt kulges Antsoni suvi pikkades laagrites, aga 1965. aastal sõitis ta laeval “Mitšurin” Odessast nädalaga Rumeenia rannikuni ja tagasi. “Mitšurin” oli sakslastelt sõjasaagiks võetud, väidetavalt Hitleri isiklikus käsutuses olnud alus. Nüüd väntas Riia filmistuudio Aleksandr Leimanise mängufilmi “”Tobago” muudab kurssi” ja Alissa osas astus üles Antsoni pruut Eve Kivi. “Eks Antson nägi, mida näitlejate elu endast kujutab,” muigab aktriss.
Sportlaste elust sai Kivi omakorda aimu Gruusias, kuhu Antson ta kevadlaagrisse külla kutsus. Selle reisiga kaasnes plaaniväline seiklus: “Rong pidi Leselidzesse jõudma kesköö paiku. Lasin pimeduses õige peatuse mööda. Nägin vaid Antsonit perroonil seismas, kuid ei saanud kohvriga enam maha hüpata. Järgmises peatuses, nagu rongilt maha sain, olid noored tumedad mehed ringis ümber, blond tibi oli neile ootamatu saadetis. Õnneks tuli keegi soliidses eas taksojuht ja sikutas mu autosse, viis Leselidzesse ära. Seal Antson nutikalt perroonil paigal püsiski.”
“Käisin Evega filmifestivalidel, olen tantsinud Sophia Loreni, Gina Lollobrigida ja Liz Tayloriga. Ning olen filmivõtetel osalenud nii uisutaja dublandina kui massistseenides,” sõnab Antson.
Vaiksesse pulma kutsuti üksnes pere ja mõned lähemad sõbrad. “Antson oli kuulsusest tüdinud, ei tahtnud, et kogu Eestimaa meist kuuleks,” räägib Kivi. Abiellunud jäid elama Antsoni Pärnu maantee korterisse ja pidid siiski leppima, et neid Eesti kõmulisimaks paariks peeti.
“Loomulikult olime luubi all, teadsime, et meile vaadatakse tänaval järele. Vahel leppisime kokku, et jääme järsku seisma ja vaatame koos tagasi. Küll siis oli peakeerajaid! Ilusad ajad olid, neid on valus meenutada,” lausub Antson ootamatult vaikselt.
“Ma ei usu, et kuulsus oleks mind otseti häirinud, olin sellega ju harjunud. Olin Eve Kivi, mitte vaid olümpiavõitja naine,” arutleb näitlejatar.
Poja sünd, ebakõlad juba ka
1966. aasta alates jäi Kivil sünnituseni üks kuu, siiski sõitis ta abikaasaga Leningradi võistlustele. “Lõpubanketile läksin lühikeses kasukas ja lõdisesin hirmsasti. Põlv sai rängalt külma ja vajas ravi, mis kestis peaaegu sünnituseni. Kord oli Sverdlovskis veel külmem, miinus 35, kui õigesti mäletan.”
Poeg sündis 12. veebruaril 1966. Antson oli pikal turneel Hollandis, Norras, Rootsis ja Venemaal. Noorele emale, kes oli otsustanud näitlemisega pisut vahet pidada, tehti ettepanek salvestada suvel Musta mere ääres sõiduauto Zaporožets reklaam. Oli selge, milliseks kujuneb noore pere elurütm.
Antson tõdeb: “Enamasti jätkus kummalgi meie suure armastuse ajal kuhi oma tegemisi, koos püsisime rohkem vaid siis, kui Eve Frediga kodus pidi olema. Emana oli ta väga hea. Üldse oli ta kodus väga normaalne inimene, ei mingit staaritsemist ega pirtsutamist. Aga nagu Fred nats suuremaks sai, hakkas Eve jälle ringi sõitma, poissi kasvatasid rohkem ta ema ja õde Ingrid. Püsivast kooselust ei tulnud midagi välja. Teoreetiliselt, usun, on sedasi võimalik abielu säilitada, ent selleks on vaja kaht iseloomu, mis lasevad läbi tule ja vee minna.”
Kivi nõustub: “Paariks nädalaks vahel saime kokku, pikemaid ühiseid perioode ette ei tulnudki. Isegi esimesel suvel, kui rohkem perena olime, sõitsin viieks päevaks ära. Antsoni laagrid olid peaaegu aastaringsed.”
Antson on intervjuudes mõnikord öelnud, et tema ja Eve Kivi vahelisi pingeid kruvis abikaasa ema. Näiteks Pulleritsu Postimehe intervjuust leiab teavet nagu “250 rubla oli liidu koondise stipendium, sellega elasid mul naine ja ämm ja laps ära” ning “Eve ema oli suur vahelesegaja”. Antson pole mõtteviisi vahetanud ja ütleb: “Eve ema pidas tütart staariks ja pidas mindki, kuni välismaal käisin ja nodi tõin. Eve austas ema kõvasti, uskus teda kõiges. Eks ema õpetas Evele tõesti vajalikku ka, näiteks söögitegemist – kui Eve köögis midagi tegi, siis tegi hästi. Kuid ega tal olnud suurt aega ega minu kodusoleku ajal ka vajadust. Mulle söögitegemine ju meeldib. Kui spordiga lõpetasin, oli palk äkki väike. 250 rublalt 120-le kukkuda polnud niigi kerge, aga Eve ema ei seedinud mind siis enam üldse.”
Eve Kivi vangutab pead: “See, mida Antson Pulleritsule rääkis, on vale. Minu ema polnud kellelgi vaja üleval pidada. Isa Johannes Kivi oli usuasjade volinik, kes allus otse Moskvale, ning ema sai nõukogude aja lõpuni tema piisavalt suurt pensioni. Minu arvates suhtles ema Antsuga normaalselt, kuigi ta sportlastest suurt ei pidanud. Täiesti kindel, et ema supid Antsule väga maitsesid! Ning sama kindel, et ka mina olen endaga ise hakkama saanud.”
Ühes on poolesajas filmis mänginud Eve Kivi ja uisustaar Ants Antson täiesti ühel meelel: nad kasvasid lahku.
“Kolisin Frediga Antsoni juurest ära 1969. aastal. Kaasa ei võtnud midagi peale isiklike asjade ja kahe padja, ühe võtsin endale ja teise poisile. Lahutuse, mis enam midagi ei otsustanud, algatasin 1972. aastal mina, ajend oli näitleja ja laulja Dean Reedi tulek mu ellu. Minu palvel toimus meil vaikne ja viisakas kabinetilahutus,” räägib Eve Kivi.
Antson ütleb: “Enega saime tuttavaks 1972, siis lahutasime Evega ja pidasime Enega pulmad. Kuni Eve ema elus oli, me enam suurt ei suhelnud, ma ei käinud sealses seltskonnas. Kuid pärast ema lahkumist oleme suhelnud normaalselt, nagu ühise lapse vanemad ja lapselaste vanavanemad peavadki.“
Kivi imestab tagantjärele: “Esimesed üheksa kuud pärast sündi ajas Fred öö ja päeva segamini, siis käis Antson oma ema juures magamas. Edaspidi nihkus Fredi uni paika, aga Antson poisiga suurt ei tegelnud. Fred oli kolmene, kui ma Antsoni juurest ära tulin, ja kuuene, kui ta mu ema käe kõrval oma isale tänaval vastu astus. Antson tundis mu ema muidugi ära ja küsis imestunult, et kas see poiss on Fred. Ka hiljem oli nende suhtlemine napp, ent nüüd oli isa vähemalt nii-öelda olemas. Ka Fredi lapsi Allarit, Loreeni ja Manfredi ning Allari last Oliveri on Antson vaid mõned korrad näinud.”
/…/
Jaan Jürine küsis kunagi Rahva Hääles Antsonilt: “Päris pikka aega tundsid paljud sind mitte kui Ants Antsonit, vaid kui Eve Kivi meest. Ilusa naise kõrval kõndimine kergitab usutavasti ka mehe eneseteadvust?”
Ene Antson, ema soosikuga abielus
Kas 1973. aastast Ene Antsonina tuntud väärikas daam äsjatoodud bravuuritsemise peale ei solvu?
Ene lööb käega: “Kõlagu see lause kuidas tahes, aga sisu on õige. Mina poleks julgenud Antsuga abielluda! Ema rääkis mulle augu pähe – et Ants on suure südamega töökas mees, mitte selline, nagu ta mulle esialgu paistis. Ka mu isa ja Ants sobisid hästi. Mu vanemad said väimehega elu lõpuni suurepäraselt läbi.”
Antsonite abielusobitaja ehk Ene ema Kitty Eller oli 1941. aastal Siberisse küüditatud. Ta oli sealt kuus aastat hiljem jalga lasknud ning Eestis abielluda ja lapseootele jääda jõudnud, enne kui tiblad talle jälile said. Nii sündis Ene 1950. aastal Patarei vanglas ning jäi peagi isa Heino ja vanaema kasvatada, sest ema saadeti veel neljaks aastaks külmale maale. Seal puutus Kitty Eller kokku lavainimestega ning 1958. aastast pensionile jäämiseni töötas ta Rakvere teatris administraatori, haldusjuhi ja näitlejana.
“Kui Ants olümpial võitis, olin kooliplika ega osanud saavutust eriti hinnata. Esimest korda nägin teda 1971 Võsul. Restoranis Neptun oli suvehooaja lõpetamine, istusime sõbrataridega seal ja käis kahin, et täna tuleb Antson. Ju ta oli laua kinni pannud. Äkki lendaski uks lahti ning hoogsalt astus sisse mustade juuste ja põlevate silmadega kutt, kümme sõpra kannul,” jutustab Ene.
"Töötasin Eesti Televisioonis grimeerijana ja pool aastat hiljem olin sõbratariga restoranis söömas, kui Andres Vihalem Antsoni meie lauda kutsus. Ma ei saa kuidagi öelda, et see olnuks kohe armastus. Ants ise ütleb, et ta vaadanud algul pigem mu sõbratari. Ta oli spordiga lõpetanud, tööl ei käinud, elas uisutamisega kogutust, käis kõrtsist kõrtsi, mängis jube laia lehte, põletas tuhatoosis 25-rublaseid, talle tehti välja ja tema tegi sõpradele välja. Kakerdamiseni ta ei joonud ja pead ei parandanud, aga ta elustiil mulle siiski ei meeldinud. Ei-ei, kui ema poleks osanud näha tema positiivset poolt, jäänuks meie tutvus lühikeseks.
Uuel suvel hakkas suhe arenema. Algul tegime Võsul telefilmi, Ants tuli sinna mind vaatama. Käisime mu vanavanemate maakodus abiks. Ants oli nii tugev, et heinateol võtsid ta hangutäied muu rahva ahhetama. Novembris kihlusime, kuigi lahutatud mehega abiellumine polnud isegi mu sugulaste silmis päris sünnis. Veebruaris 1973 pidasime Vinni jahilossis vägeva, üle saja külalisega pulma, meid sõidutas näidissovhoostehnikumi direktori läikivmust Tšaika. Pulmasmokingit kannab Ants pidupuhkudel senini.
Esimeseks asjaks oli Antsu elustiili muutmine. Nõudsin, et ta tööle läheks, ja ma olen ikka nõudlik küll. Kui midagi pähe võtan, pean saama ja saangi. Käisin isegi Toomas Ubaga rääkimas, et äkki leiab too spordimehele rakendust, aga teles polnud vaba kohta. Kalevi esimehe Johannes Nittimi kaudu sai Antsust velotreki direktor.
Maal kasvatasime kartulit-kapsast-kaalikat. Panin ta suvilaehitust jätkama. Ants täitsa ise ehitas, õpik ees. Kui naela kõveraks lõi, tegi hirmsat häält ja viskas haamri aknast välja, kui rahunes, otsis jälle üles ja toksis edasi. Pedagoogilise instituudi lõpetamiseks suutis ta end kokku võtta, 36-aastasena sai diplomi.
Lapsi meil pole ja seda minu pärast. Ühest küljest oli mul teles palju tööd ja sõite ning mu ema ütles kohe, et tema last pikki perioode hoidma ei hakka. Nad olid isaga väga seltskondlikud. Nii et sünnitamine olnuks vastutustundetu. Teisest küljest kartsin natuke nõukogudeaegseid sünnitusmajasid, need ei tundunud sanitaarsetena. Antsust nägin, et ta oma pojaga ei tegele – Evega nad tol ajal ju ei suhelnud ja eks see laienes Fredile. Mina olin see, kes meenutas, et tuleks ikka pojaga läbi käia, aga Ants unustas, olgu kogemata või meelega, isegi sünnipäevaõnnitlused.
Olen meie abieluga rahul olnud, ehkki saan aru, et Ants on üsna tüüpiline skorpion, ühel päeval kuldab su üle ja järgmisel norib tüli.
Hoolitsev on Ants enamasti küll. Kui ta Lõuna-Eestis meile kolmele – mu emale, mulle ja endale – sauna küttis ja tiigist vett tassis, tegi ikka igaühele sobiva suurusega viha ja sättis toomingaoksad vaasi. Ta on üldse tubli lillekinkija.
Süüa teeb Ants sageli ja hästi. Vene ajal oli poeskäimine täiesti tema peal, ju ta liikus tagauste kaudu. Mina ei teadnud vist sedagi, palju leib poes maksab."
