Rocki võõrleegionäri sõnul on eestlased aeglased: naljakas, et terve rahvus on selline

TÜ/Rocki korvpallimeeskonna leedulasest võõrleegionär Evaldas Žabas andis oma koduklubile intervjuu, kus teatas muu hulgas, et teda hoiatati juba ette, et eestlased on aeglased.

Žabas on lihtsalt sedavõrd elav, jutukas ja suure isiksusega, et teda saab hoobilt täis iga ruum, kuhu ta astub, kirjutab Rocki kodulehekülg. Hoolimata sellest jääb ta aga alati sõbralikuks ja meeldivaks ning on selge, et ühtki igavat momenti tema seltskonnas ei teki. Et see kõik on kombineeritud ka kõva töötahte ja hea mänguoskusega, ei olegi imestada, et just Žabasest kiirelt paljude TÜ/Rocki fännide uus lemmikmängija saanud on.

Me teame sinust, et oled Evaldas Žabas, leedu kanadalane või kanada leedukas, 188cm pikk mängujuht. Teame, et oled hokis kehv, aga korvpallis päris hea. Mida me sinust ei tea?

Ega see ongi üsna kõik, nii lihtne olengi. Hoki ei ole minu teema, aga armastan korvpalli. Olen vahel päris naljakas, kui tahan olla, palju naljatamist, aga kui on aeg mängida ja asja tõsiselt võtta, siis teen, mis vaja. Olen ilmselt üsna lihtne tüüp, üsna avatud – mida näed, selle saad.

Oled nüüd Tartus natuke aega olnud, võibolla oma tiimikaaslasi rohkem tundma õppinud, kas on midagi, mida mõne tiimikaaslase juures kadestad, mida tahaksid isegi olla või osata?

Kõik mu tiimikaaslased on erinevad ja isemoodi, nii et ma ei tahaks kedagi otseselt esile tuua. See on natuke nagu kui minult küsitakse mu lemmikmängija kohta või et kelle moodi ma mängida püüan. Ma vastan alati, et ei püüa kellegi moodi olla või mängida, tahan käia oma rada ja et keegi teine tahaks hoopis minu moodi olla. Olen nii mõelnud ja tegutsenud juba lapsest peale, leiutanud omi viise kuidas asju teha. Mulle meeldivad kõik mu kaaslased, igaüks on unikaalne, teeb oma asja ja see teebki meid heaks – me ei püüa üksteise moodi olla ja toome selle võrra palju rohkem erinevaid aspekte mängu ja meeskonda.

Nooruspõlvest rääkides, kuidas on su eesmärgid aja jooksul muutunud? Millest unistasid oma karjäärile mõeldes kui olid noorem ja millele mõtled nüüd?

Keskkoolis on muidugi kõige tähtsam tolle vanusegrupi võitmine ja mõtled seda tüüpi asjadele, aga profiks hakates, vanuses 19 kuni umbes 24 või 25, oli minu jaoks kõige olulisem mängida järjest paremates liigades ja meeskondades. Viimase paari aasta jooksul on nüüd fookus liikunud meistritiitli võitmisele. Ei tahaks saata kogu oma karjääri mööda, panna end rasketesse olukordadesse, saada vigastada, olla perest eemal ja mitte ühtki meistritiitlit võita. See on, mille poole kõik püüdlevad, olla esikohal, ja seetõttu on mul ka nii hea meel siin olla. Meeskonna ja treeneritega, kes meil on, eriti võttes arvesse eelmist hooaega, on see edu retsept olemas. Nende mängijatega suudame võita mitte ainult Eesti liigas, vaid ka BBL-is, ja anda kõva võitlus ka Europe Cupil.

Su eesmärgid tunduvad seega pigem lühema aja eesmärgid – loodetavasti kaitseme sel aastal edukalt meistritiitlit ja siis võidki selle eesmärgi maha kriipsutada. Mis sa arvad, kuhu sellest edasi lähed?

Ma ei vaata veel selle poole, sest korvpallis ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Tunnen, et minu jaoks töötab praegu kõige paremini just lühemate eesmärkidega töötamine, omad igaks hooajaks. Mis saab tulevikus või pikemas perspektiivis – kes teab!

Oled teadupärast mänginud nii Kanadas kui Euroopas – mis oleks see, mille sooviksid Põhja-Ameerika korvpallist Euroopasse üle tuua? Mängustiilid on ju üpris erinevad.

Ma ei tookski midagi üle. Kui vaadata Ameerika ja Kanada korvpalli, siis seal on tegu palju rohkem üksikalaga – üks ühele mäng, kus iga mängija püüab esile tuua just enda oskusi, mõelda iseendale. Meeskond on teisejärguline. Sellepärast olengi Euroopas tagasi, et mulle meeldib meeskonnamäng ja see, et suurte mängude ja tiitlite jaoks on ikkagi vaja tervet head tiimi. Võibolla ei ole siin atleetlikkus nii kõrgel tasemel kui see on Ameerikas või Kanadas, aga meeskonnamentaliteet on palju tugevam.

See on ka minu arvates põhjus, miks siia tulevatel ameeriklastel on tihti raske ja nad ei püsi klubides kaua – neil on raske kohaneda siinse korvpalliga. Neil võib olla väga palju annet ja atleetlikkust, aga nad ei ole valmis mänguks, mida neilt siin oodatakse. Ma arvan, et sealne korvpall hakkab selles mõttes Euroopale vaikselt järele jõudma – treenerid panevad nüüd üha enam rõhku ka meeskonnana mängimisele. Ühesõnaga pigem viiksin Euroopat Kanadasse, kui vastupidi.

Tahtsingi järgmisena uurida vastupidi – mida Euroopast viiksid Ameerika-Kanada korvpalli?

Just selle meeskonnamentaliteedi. Konkreetselt Kanada puhul on neil palju õppida ka siinsest organiseeritusest, kuidas ka väikesed meeskonnad püsivad kaua, on edukad, saavad sponsoreid ja kasvatavad fännibaasi. Just väiksemate liigade ja alaliitude korralduse mõttes võiks Kanada palju üle võtta – kuidas töötavad siinsed organisatsioonid, mänedžerid ja treenerid.

Platsil ja ka platsi kõrval oled sa alati silmnähtavalt väga elav, väga mängus sees. Milline sa aga platsilt eemal oled?

Olen muidu ka üpris samasugune, võibolla mitte nii energiline, aga alati aktiivne, alati tegevuses. Ma arvan, et see ongi mu suurim motivaator – kui ühel päeval seda adrenaliini ja energiat enam ei ole, siis ei taha ma ka edasi mängida. Mängu ajal olen tõesti väga hakkamas, adrenaliin on kõrgel, tihti on mul peale suuri mänge raske magamagi jääda. Treenime ning töötame nende jaoks kõvasti ja mänguaeg on minu jaoks see, kus tõeline lõbu algab – see on minu jaoks alati nii olnud, lapsest saati, ja ma ei muudaks seda mingil juhul.

Mida tunned, et just sina suudad sel hooajal meeskonda tuua? Mis on sulle unikaalne?

Ma arvan, et just seesama energia. Ma tean, et tõenäoliselt tekib hooajal olukordi, kus ma ei pea ise sellesse sedavõrd panustama, sest meeskonnal läheb hästi ja energia on seetõttu üleval. Püüan alati kõik mehed n-ö samal lehel hoida, eriti siis, kui meeskonnal ei lähe nii hästi ja tuju on maas – minu jaoks on oluline, et meeskond on ühtne kooslus nii heas kui halvas. Väga lihtne on olla energiline ja optimistlik kui võidad, aga oluline on seda energiat hoida ka siis, kui nii ei lähe. Mängijad on meil ju head – palju koondislasi, kes oskavad väga hästi mängida ja kõik mehed on võimelised skoorima, aga seda on raskem esile tuua, kui positiivset energiat napib. Ma usun, et selles seisnebki minu peamine panus.

Ma arvan, et Eestis on sul siis omajagu tööd ees – me ei ole üldiselt väga energilised inimesed.

Seda ma olen õppinud jah. Ma ei ütleks kindlasti, et te olete aeglased, aga te teete kõike oma tempos. Kõik saab tehtud, aga teie tingimustel ja siis kui selleks valmis olete. Mul on hea meel, et seda tunnistad ja ma ei ole valesti aru saanud! (naerab) Kui ma oma vanematele rääkisin, et Eestisse tulen, siis mu isa ütles esimese asjana, et pean harjuma sellega, et asjad ei käi siin minu tempos. Olen harjunud nii Leedus kui Kanadas koguaeg tegevuses olema, eestlaste suhtumine on palju rahulikum. Aga ei, mulle tegelikult väga meeldib – kuhu ikka kiirustada. Lihtsalt naljakas, et terve rahvus selline on!

Kui sa tulid, siis alustasid üsna suure pauguga ja see on sulle ka omajagu tähelepanu toonud – ilmselt selle hooaja uustulnukatest kõige rohkem. Kas hindad seda tähelepanu?

Kindlasti hindan, sest see näitab kogu panustatud rasket tööd – pingutan pidevalt enda parandamise nimel, ka väljaspool hooaega. Mu eesmärk ei olegi koguaeg hulle numbreid statistikasse koguda, vaid lihtsalt enda mängu mängida. Olen hetkel vigastusega natuke kõrvale jäänud, teeme füsiotega sellega hoolega tööd, ja see on see osa korvpallis, mis mulle ei meeldi – kõiksugu väiksed asjad, mis ei lase enda mängu mängida. Hooaja esimene mäng [BC Kalev/Cramo vastu] õnnestus mu jaoks tõesti, soovin vaid, et oleksime selle võitnud, aga me näeme seda meeskonda veel ja teeme nende elu raskeks.

Just seetõttu, et sul kohe alguses nii hästi läks, ootavad inimesed sinust ka päris palju. Kas tunned ise ka seda pinget?

Ei tunne, sest ma olen end alati ise päris palju survestanud, et mängida üha paremini. Teistelt ma seda ei tunneta, mulle pole treenerid midagi seesugust öelnud, pigem hoian just ise endal pinge peal, vahel liigagi palju. Lihtne on endale pettumust valmistada, mistõttu pean teinekord ise sammu tagasi astuma. Olen juba päris kaua mänginud ja eks mingi sedasorti pinge on alati, kuid mitte niivõrd, et see mu mängu muudaks.

Mõned lõbusamad küsimused sullegi: mis on su salajane anne?

Hmm, väga hea küsimus. Kui see loeb, siis minu valmistatud toit on väga hea. Mulle meeldib kokata ja tegelen sellega tihti. Mu peres teevad nii ema kui vanaema ise palju süüa, niiet õppisin neilt omajagu. Ega see just suur saladus ei ole, aga jah, mulle meeldib väga süüa teha. Olen ka mõelnud, et peale korvpalliga lõpetamist lähen võibolla restoraniärisse edasi. Järgmist Gordon Ramsey’t minust küll ei saa – ma ei taha tema kohta midagi halvasti öelda, aga ta on päris hull. (naerab) Peakokaks ma ei hakka, aga oskan igatahes rohkem süüa teha kui võileibu. Mul läks selleks omajagu aega, nooremana olin väga halb, aga kui ikka mõne korra toorest liha sööma pead, siis õpid, kuidas asi käib.

Kas Tartu juures on ka midagi, mis sulle tegelikult nii väga ei meeldi?

Tegelikult jaa, on küll! Need lollakad kellad, mis sa pead autosse panema, kui pargid! Ma vihkan neid, sest ma ei tea, kuhu parkida võib ja kuna ma pean kellaaja üles märkima… Ma ei teadnud, et seda üldse tegema peab või et sa võid aja lihtsalt paberile kirjutada, aga sain juba korra trahvi ja siis mulle selgitati seda. Ma olen harjunud, et aknale tuleb jätta parkimispilet, aga see kell… See ajab mind koguaeg segadusse. See on ainus asi, mis mulle tõesti ei meeldi. Kõik ülejäänu on hästi.

Mida sa tuleval hooajal Tartu fännidelt ootad?

Nad üllatasid mind – ma ei teadnud enne, et Rockil nii suur ja pühendunud fännibaas on. Ka nendel paaril välismängul, kus käinud oleme, olen näinud, et alati on vähemalt 10 fänni kohal, ükskõik, kuhu me lähme – see on uskumatu. Vahel on nad valjemad kui kodumeeskonna fännidki ja see on tõeliselt lahe. Tahaksin neid lihtsalt tänada ja öelda, et tehke edasi, mida teete, sest teete seda hästi ja see toetus aitab meid palju. Vapustav on näha fänne nii kodus, kus terve saal on meie inimesi täis, kui ka võõrsil, kus fännid näitavad tõelist kirge ja toetust meeskonnale. Juba praegu on igasugused mu ootused ületatud, nii tugevat fännibaasi pole olnud ühelgi meeskonnal, kus ma enne mänginud olen. Toetage meid ikka edasi, nii heas kui halvas – loodetavasti on küll head rohkem kui halba, aga korvpallis ei või iial teada. Igatahes hindan neid väga.