Siim-Sander Vene elukaaslane Ele-Riin Tammik vahetas klubi

Eelmisel hooajal Leedus korvpalli karikasarjas pronksi tähistanud Ele-Riin Tammik (21) jätkab karjääri Leedumaal, kuigi selle hooaja eel oli ta valmis oma ajutuse kodumaa mõneks ajaks hülgama.

Saatus tahtis teisiti ning hetkel pallib Tammik Kaunasest mitte kaugel, aste madalamas liigas võistleva Jonava Petrochema naiskonna värves, kirjutab basket.ee. Hooaeg Kaunase Hoptrans-Sirenoses naiskonnas, mis mulluse hooaja edenedes üha tugevamaks muutus, näitas, et seal rahuldaval määral mänguaega teenida on ilmselt ebareaalne.

Nii on Siim-Sander Vene elukaaslane astunud sammukese tagasi, et teha loodetavasti taas sammuke edasi. Tänaseks on eestlanna teinud kaasa kolmes klubi mängus ning aidanud Jonava naiskonna kahe võiduni, tuues keskmiselt 16 minutiga 4 punkti, 2,3 lauapalli ja 1 resultatiivse söödu.

Esimestes mängudes pole olnud sihik nii hästi paigas kui näiteks juulikuus, mil Ele-Riin Audentese Spordisaalis tegi viies miinuses kindlalt ära Siim-Sanderile... Aga pikk hooaeg on veel ees ning homme on Ele-Riin Tammikul võimalus taas ennast paremast küljest näidata (kohtumine reedel Kaunase KM Aisciaiga). Ning tabada toakaaslasest paremini...

Umbes kolm nädalat tagasi tekkis küsimus, mis sust mängijana saab? Kas Kaunase Hoptrans-Sirenosega (hetkel Leedu liiga jagatud teisel kohal – toim.) tõmbasid joone alla?

Peale suve alguse katseaega (käisin Leedust väljas) hakkas enamus klubisid juba otsi kokku tõmbama, seega minul oli rohkem aega olla niisama ja puhata, kuna try-out’ilt tagasi ma Sirenosesse ei suundunud. Polnud huvi ja motivatsiooni seal enam jätkata.

Kas ja kui palju sa, ütleme maist oktoobrini, oled treeninud, ennast vormis hoidnud?

Mängin palju 3x3 tänavakorvpalli. Nagu igal suvel, tegin seda nüüdki. Käisin ka niisama viskamas ja muidugi ka jõusaalis.

Olid valmis klubi vahetama ja ikkagi Leedu meistrisarjas ehk LMKLis mänguvõimalust otsima?

Ma ei olnud suve hakul valikut teinud. Tunnistan, et ma polnud valmis ära sõitma sellel hetkel ja 100% kindlat vastust andma.

Ma klubi nime ei maini, kuid olin arvestanud ühe Leedu klubiga LMKList. Suhtlesime ja helistasime direktoriga ja tundus nagu, et sel aastal läheb asi paremaks. Treener ja abitreener olid positiivselt häälestatud, aga kahjuks ei sõltunud selle klubi lõplik otsus treeneritest.

Seega...?

Nii ma siis olingi tagasi alguses. Kuid september oli juba käes... Selline tore stressirohke aeg, kuid sisimas ma teadsin, et niisama klubita ma ei jää ja kuskil ma pean palli mängima.

Mingisugused muud variandid koitsid, mis andsid selle kindluse?

Terve suve ootas minu vastust tegelikult ka see võistkond, kus ma varasuvel try-out’il käisin, Bosnias. Samal ajal, kui Leedu variant ära langes, kirjutas Bosniast treener ja küsis, et kuidas mul on ja kas on uudiseid. Millele siis vastasin: „Ei, olen kui puuga pähe saanud, enam pole midagi.. „.
Bosnia treener ütles, et pole hilja tulla, oleme sind näinud ja nende jaoks olin üks ainsaid, kes välismaalastest meeldis ja muret polnud. Ka tiimikaaslaste jaoks.

Milles siis probleem?

Ja siis tuli uus pauk... Võiks öelda, et olin juba kohvreid pakkimas ja neil oli vaja juba paberid korda saada, kui järsku saabus uus jama - välismängijate arv... Bosnias tõsteti see kahe peale. Sealmail kahjuks neid võimalusi pole, et lisamängija puhul makstakse mingi summa.

See oli tõttöelda ikka midagi uskumatut, kuidas kõik saab untsu minna. Ja lähebki.

Ometi päris lageda kätte sa ei jäänud. Räägi, kuidas jõudsid kokkuleppele uue klubiga?

Selle praeguse klubini ma jõudsin üleöö... Mu endine tiimikaaslane andis mulle kontakti, et ma võtaks ühendust Jonava klubiga (linnas elanikke ca 30 000 - toim.). Ta ise oli ka enne Hoptrans-Sirenost seal.

Ja kui kaugel see asub Kaunasest?

Jonava asub Kaunasest vaid natuke üle 30 km kaugusel.

Jonava naiskond mängib aste madalamad, kuidas seda liiga teil nimetataksegi seal?

Siin nimetatakse seda ikka teiseks liigaks. Mitte nagu meil, et on meistriliiga ja siis esiliiga. Seega - LMKL, kus ma enne olin (Hoptrans) on nagu esiliiga ja see, kus praegu (Jonavas, Akviles Lyga), on nagu teine liiga. Selleks hooajaks organiseeriti ja liideti kaks liigat kokku.

Ehk siis nüüd on: "Akvile womens basketball league" (endine NMKL - national womens basketball league).

Mis klubiga on tegu?

Minu võistkond Jonava Petrochema on enamasti õpilastest ja noortest koosnev võistkond, kuid koosseisus on ka vanemaid mängijaid. Klubi püüab, et noored saaks paremaks ja eks see on koht sellele mängijale, kes tahab areneda ja mängida.

Millised on võistkonna eesmärgid?

Mis eesmärgid Jonaval on, seda on mul veel hetkel raske öelda. Võistkond on eelmisest hooajast märksa noorem ja erinevam. Ja nagu öeldud, siis kaks liigat on nüüd koos. Tähendab seda, et siin on rida endisi tegijaid, kes on emaks saanud või kes näiteks välismaalt tulnud ja pole LMKLi läinud või saanud.

Põhiliseks naiskonna jaoks on külap hetkel iga mäng võidelda võidu nimel ja mitte mõelda kaugemale. Tuleb keerulisi ja huvitavaid mänge. Palju on nii meil kui liigas mängijaid, kellega olen kokku puutunud.

Kas Jonava Petrochema rahuldub kohaga esiliigas?

Praegu on meile piisav mängida seda madalamat liigat, kuna tegu ei ole siiski professionaalse võistkonnaga. Et mängida LMKLis, tuleb muutuda rohkem professionaalsemaks tiimiks. Kõik see aga jääb finantsi taha - nii nagu ta jääb paraku pea igal pool. Eks see on ka rohkem küsimus klubi presidendile.

Mida treener on väljendanud, et sinult ootab?

Treener on väljendanud heameelt, et nad mind kohtasid. Targemini öeldes: nad on rahul, et nad mu enda tiimi said ja minu tee nendeni viis. Saan mängida positsioonidel kaks-kolm. Nendel positsioonidel mängijaid Jonavasse enam eriti jäänud polnud, sestap oli mu liitumine oodatud.

Treeneri poolt on esitatud soov, et ma elaksin ilusasti sisse ja naudiksin korvpalli ning leiaksin end taas.

Millist rolli sa ise endal uues klubis näed ja mida soovid saavutada nii võistkonnaga koos kui enda arengus?

Ma ise - kindlasti nagu vast iga mängija, proovin igatepidi oma võistkonda aidata. Üritan samas ennast käima saada, et mäng hakkaks kulgema ja ma saavutaks vahepeal Sirenose pingil istudes kõikuma löönud enesekindluse.

Esialgu ma endale kohustuseks ei pane, et pean „hullu panema“, aga sisimas ikka tajun, et tuleb julgelt mängida ja veidi riskida. Võibolla õnnestub ka suunata väljakul kedagi omadest, kel pole niipalju mangulugemiskogemust.

See ei ole enam see koht, kus keegi mind kinni hoiab ja sõltumata sellest, et ma olen välismaalane, treener suhtleb minuga, suunab mind ja parandab. Tunnen end siiani rahulikult, naudin ja ei põe.

Vahest tuleb ju karjääris paar sammu tagasi teha.

Edu sulle ja "vanale" ka, kes eile Izmiri sõitis. Loodame, et saab jalad alla ja kui mitte sel nädalal, siis vähemalt järgmisel on juba tegude mees.

Ma ei teadnud, et ta läheb. Üleeile õhtul tuli koju ja ütles, et läheb sõiduks. Ma ise arvan küll, et liiga vara, aga eks ta ise tunneb ja teab - profisport ja kohustus.