MMA Blogi: intervjuu Argo Golbergiga - „Väga lihtne - tuleb kõiki võita!"

Et kogu see blogindus siin liialt ühe mehe bändiks ei kujuneks, annaksin meeleldi sõna ka oma treeneritele. Leidsime, et kõige õigem oleks seda teha intervjuu vormis. Neljandana jagab oma nägemust asjadest Argo Golberg - sprinter, kes on sattunud MMA mehi kiiremaks ja võimsamaks treenima.

Kui soovid Argolt midagi teada saada, jäta küsimus kommentaaridesse. Nagu ikka, saavad kõik küsimused vastatud järgmise postituse lõpus. Intervjuuküsimused seadsid Argole ritta Taavi Soorm, üks Eesti MMA ja BJJ käimalükkajatest, ning Ott Tõnissaar.

Argo, Sina oled Oti tiimis kõige võitlusspordikaugema taustaga, aga samas oled kõikidest meestest spordis kõige kaugemale jõudnud - saanud Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali. 100 meetri jooksu Eesti rekord 10,28 kuulus Sinu nimele ligi 8 aastat. Räägi, kuidas kandub see, mida pidid Sina 10+ sekundi jooksul tegema staadionil, üle sinna, mida peab Ott 15+ minuti jooksul tegema puuris.

Väga lihtne - tuleb kõiki võita! :) Sprindis on küsimus ainult kiiruses. Oti matšidel on kiiruslikud võimed samuti olulisel kohal - ainuke vahe on selles, et Ott ei saa pärast 10 sekundit öelda, et tõmbame hinge ja siis poksime edasi, vaid tööd tuleb teha kogu see 15 minutit. Ja terve selle aja jooksul tuleb püsida keskendunud. Saavutada seda, et kõik 15 minutit vastu püsida ja olla veel poole kohaga Usain Bolt, on raske, aga me anname endast parima ja üritame parimat.

Oled ka ise võitlusspordi treeningutele sattunud?

Meie kooli kehalise kasvatuse õpetaja oli maadlustaustaga ja 7- või 8-aastaselt sai veidi müratud. Ka Vallo Hannuse trenni olen paaril korral jõudnud. Aga sellega asi ka piirdub.

Kergejõustikus Sa praegu treenerina ei tegutse, samuti pole Sul ühtegi teist hoolealust. Kuidas Otiga kokku sattusid ning kuidas koostöö alguse sai?

Otiga kohtusime esimest korda 2011. aasta kevadel Soomes Alik Tseiko matšil. Sellest ajast oleme jäänud suhtlema. Selle aasta alguses helistas Ott ja küsis, kas mul oleks võimalik teda treeningute juures aidata. Olin alguses veidi üllatunud, kuna mul puudus sellise alaga kokkupuude, aga me vestlesime ja hakkasime vaikselt maad kompama. Koostöö on kestnud tublisti üle poole aasta, mille vältel mina olen jõudnud sellele alale veidi lähemale ning Ott on saanud kiiremaks ja tugevamaks.

Konkurents UFC-sse jõudmiseks on tihe. Mis on Oti trumbid, mis võimaldavad tal tippu jõuda?

Ott on maksimalist, kes annab endast igal pool maksimumi, ja see on suur edasiviiv jõud mistahes eesmärgi saavutamisel. Füüsiliselt on Ott tohutu kestvuse ja hea taastumisega ning kuna ala ise on füüsiliselt raske, siis on see kindlasti suureks trumbiks. Eks tulevik näitab, kuidas selle UFC-ga jääb - ta on hinge ja võimetega mees, kes võiks sinna jõuda küll.

Millisena näed Oti teiste treenerite panust? Millistel teemadel tekivad põnevaimad arutelud?

Erialatreenerite panus on kõige suurem, mina olen selle bändis rohkem taustalaulja. Ilmselt on arutelusid ja sagimist kõige rohkem siis, kui matš on lähenemas - tuleb paika panna trennid, hinnata olukorda, kui väsinud või puhanud Ott on, millised on vastase trumbid ja millele peaks viimastel nädalatel rõhku panema. Üldiselt on plaanid paigas ja asi liigub sujuvalt.

Annad aeg-ajalt nõu ka Oti meeskonnakaaslastele Tartus - Alar Hutrov, Sten Saaremäe ja Kaupo Kokamägi käivad juba mõnda aega Sinu juhendamisel lõike treenimas ja kangi rebimas. Kuidas hindad nende meeste põhjal Eesti vabavõitluse tulevikuvaateid?

Nendest meestest olen trennis kohanud ainult Steni, aga Ott üritab peamiselt telefoni teel edasi anda ka Alari ja Kaupo tegemisi ning mul on mingi ettekujutus olemas. Loodan, et lähitulevikus näen ka teised mehed trennis ära. Tööd teevad ja vaeva näevad nad kõvasti, loodetavasti täidavad oma eesmärgid sellel alal. Kui neid kolme meest vaadata, siis tundub, et vabavõitluses on kõik hästi ja pealekasv on võimas, samas on kolm meest ilmselgelt vähe ja ala eestvedajad loodaksid kindlasti oluliselt suuremat pealekasvu.

Oled sellele tagantjärele kindlasti palju mõelnud, mis Sind spordis kõrgete saavutusteni viis?

Ilmselt on igal spordimehel suur võidunälg. Nii oli ka minul soov võita ja iga kaotus sundis trennis rohkem pingutama, et järgmist kaotust vältida. Erinevalt MMA-st oli minu alal tulemus mõõdetav - seega on lisaks võitmisele alati ka väga konkreetne ajaline vastus selle kohta, kui hästi jooksin ning milline on selle võidu hind.

Aga mis jäi tagasi hoidma, et ometigi päris tippu jõuda ei õnnestunud?

Sellele küsimusele on raske vastata. Olen ise vahel mõelnud ja jõudnud erinevate vastusteni. Äkki oli 10,28 minu võimete piir ja ma sain endast maksimumi kätte või siis ei olnud sellest tasemest edasironimiseks teadmisi. Tagantjärele oleks võinud mõne otsuse võib-olla teisiti teha, aga ega ma kahetse miskit - valikud, mis langetasin, tundusid sellel momendil loogilised. Muide, sellist laadi küsimust on minult korduvalt küsitud ning nii- ja naapidi parasjagu heietatud. Eks see rohkem õllekannu tagune jutt ole, ei hakka siin pikemalt arutama.

Lõpetuseks ka üks teemavälisem küsimus - milline on Eesti kergejõustiku hetkeseis? Kes on Erki Noole ja Gerd Kanteri mantlipärijad?

Eesti kergejõustikuga puutun ma kokku vähe ja pealekasvust pole mul aimu. Treeneritega vesteldes jõuab jutt tihtipeale selleni, et treeningutel on liiga vähe lapsi, kellest tippe voolida. Muidugi on juba esile kerkinud mõned sportlased, kes võivad kaugele jõuda. Ilmselt tuntuim on Rasmus Mägi, kes jookseb 400 m tõkkeid ja tõi eelmisel suvel EM-ilt hõbeda. Loodetavasti mees areneb veel ja tulevad suured võidud, igal juhul ma loodan ja usun sellesse. Teine huvitav kuju on Gerd Kanteri konkurent kettaringis - Martin Kupper. Mees on mõnel võistlusel Gerdi juba võitnud ja eks näis, milleks ta tulevikus võimeline on. Kindlasti tasub silma peal hoida odasektoril, kus meil on pigem jälle head ajad.

Vastused lugejate küsimustele - vastab Ronald Stimmer

Avv (22.10.2015 03:47)

Mida arvab treener Eesti maasvõitluse tasemest? Nii MMA kontekstis kui ka eraldiseisva alana.

Eesti maasvõitluse tehniline tase on korralik, aga peaaegu täielikult on meil puudu tippsport. Kõige lähemal tipule nii taseme kui treenimise mõttes on Martin Aedma ja Mardo Männimägi. Seetõttu sai 3D Treeningus loodud ka võistlustiimi, et seda poolt spordis järgi aidata, mis hetkel on veel lapsekingades.

Eesti MMA maasvõitlusel on kõvasti arenguruumi. Sportlik tase on tihti päris hea aga tehniline pool vajab järgi aitamist.

Vastused lugejate küsimustele - vastab Ott Tõnissaar

Q (21.10.2015 22:54)

Ott, miks valisid treeneriks just Stimmeri ja mitte näiteks Aedma või Mihkelsoni?

Ma arvan, et Ronald on minu treenimiseks praegu oma tegemistega õiges kohas: tal on piisavalt tehnilist nälga, et maasvõitlust kõrgemal tasemel üksipulgi lahti võtta ja tagasi kokku panna; tal on endal piisavalt matitunde, et kõike seda testida ja mulle heaks treeningpartneriks olla; kuna oleme varem võistlustel mõned korrad vastamisi olnud ning ka koos päris palju sparrinud, on tal üsna hea arusaam minu olemusest erinevates võitlusolukordades; Ronald jälgib vabavõitlust selle kõrgeimal tasemel ning analüüsib ka seal toimuvat - asi, mida ma ise alati lihtsalt teha ei jõua; tal on aega minuga tegeleda ja sellest tulenevalt haarab ta sageli ka initsiatiivi oma kätte. See nimekiri pole kindlasti lõplik. Viimane - ajaressursi olemasolu - on tegelikult ka põhjus, miks eelistasin Ronaldit Priit Mihkelsonile, kes reisib väga palju ringi ning on seetõttu päris sageli n-ö levist väljas. See muidugi ei tähenda, et ma Priiduga ei suhtleks. Martin Aedma elab ja treenib alates käesolevast aastast Soomes.

21 (21.10.2015 23:13)

Kas oleks reaalne, et 21-aastaselt vabavõitlust alustav noormees jõuab ka kunagi ringi?

Kui lihtsalt vastata, siis jah, kindlasti - 21 on ikka päris noor :) Edasi on küsimus, kuhu pärast ringis ärakäimist veel jõuda tahetakse. Kui Eesti tippu, siis miks mitte - natuke oleneb muidugi kaaluklassist ka. Kui Euroopa tippu, siis on vaja juba päris palju tööd teha. Kui maailma tippu, võib asi ka juba amatöörtasemel raskeks minna. Kui tugevaks profisportlaseks, on see juba omaette jutt. Eks see siin on pigem kohvipaksu pealt ennustamine - palju sõltub sellest, mis sporti ja mis mahus varem on tehtud, milline on motivatsioon jne.