"Ilmselt paari kuu või aasta pärast saan ma jälle etappe vaadata, aga hetkel on see liiga raske," sõnas ta.

"Meil on hetkel käsil rasked hetked, sest Julesi avariist möödub aasta. See nädal pole Bianchi pere jaoks just hea nädal. Pere igatseb Julesi väga, samuti kõik tema fännid ja sõbrad. See on väga raske."

Bianchi lõpetas oma elu pärast võitlemise sel suvel, mil perekond ta surmast teatas. Prantslane viibis üheksa kuud Nizza haiglas koomas, näidates vähe paranemise märke.

"Kui kuud mööduvad ja sa näed Julesi iga päev täpselt samasugusena, siis sa saad aru, et teda pole võimalik tagasi tuua, sest kahjustus on liiga suur. Ma arvan, et ta pea ja aju lõpetasid pärast avariid töötamise, kuna löök oli liiga suur. Siin mängivad rolli kaks asja - neuroloogiline ja psüühiline pool - ning Julesil oli psüühika väga tugev. Arvan, et just seetõttu ta elus püsiski."

"Usun, et Jules on nüüd minuga, aga see on raske, kuna ta helistas mulle ja oma emale iga päev. Nüüd me pole saanud teineteisega aasta aega rääkida. Ja üheksa kuud ei saanud ma teda puudutada ega musi anda. Aga Jules oli väga hea poiss, ta oli oma perega väga lähedane. See on kohutav."

Rahvusvaheline Autoliit FIA avaldas detsembris Bianchi õnnetuse raporti, milles seisab, et piloot "ei aeglustanud piisavalt, et kollaste lippude mõjualas kontrolli kaotamist vältida" ning see põhjustaski Adrian Sutili masinat teisaldanud kraanale otsasõitu.

Bianchi isa pole tänase päevani videosalvestusi sellest avariist vaadanud. "Ma ei tea, mis juhtus, sest ma pole siiani tahtnud seda videot vaadata. Ilmselt kuu, kahe või kuue kuu pärast. Mul on seda keeruline uskuda, kui öeldakse, et ta sõitis liiga kiiresti, sest ta on ju ikkagi vormel-1 sõitja. Ma ei saa isegi pilte sellest õnnetusest vaadata, seetõttu on mul raske midagi kommenteerida."

Õnnetuse päevast alates on FIA kaalunud erinevaid võimalusi, kuidas tulevikus selliseid surmajuhtumeid ära hoida. Ühe meetmena on juba kasutusele võetud virtuaalne turvaauto ning sõidu start peab toimuma vähemalt neli tundi enne päikeseloojangut. Suletud juhikabiinide mõte hääletati aga maha.

"Minu arust oleks suletud kokpit hea asi," ütles Philippe Bianchi. "Aga Julesi puhul poleks see aidanud. Arst selgitas mulle, et ta oleks nii või naa millegagi vastu pead saanud. Kokkupõrke jõud oli liiga suur ning suletud kokpit poleks midagi muutnud."

"Paljud inimesed, kes veel vormel ühte jälgivad, on mulle öelnud, et palju asju on muutunud, ma ütlen neile: "Olgu, aga ma ei taha vaadata." See oleks liiga raske."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena