Priit Pullerits: Spordiradade orjad
Üht tüüpi tegelasi on Eesti harrastusspordis tekkinud liiga palju. Need on wannabed. Wannabe, kui keegi äkki ei tea, on poosetaja ja jäljendaja, kes püüab oma eeskujust või iidolist malli võtta ja teda koguni kopeerida. Selle asemel, et leida oma tee. Kusjuures, vähemasti spordis, ei pea too eeskuju või iidol olema konkreetselt Mo Farah või Rein Taaramäe või Petter Northug. Selleks, kelle järgi oma tegevust seatakse, on pigem koondportree tipptasemel jooksjatest, ratturitest, suusatajatest.
Olen harrastanud kõiki kolme suurt vastupidavusala – jooksmist, rattasõitu ja suusatamist. Jooksmise, oma tugevaima alaga, pidin kolm aastat tagasi põlvetrauma tõttu lõpetama. Pärast seda olen suvel tegelenud enda äranägemise järgi peamiselt rattasõiduga. Tartu rattarallil finišeerisin tänavu 219., mullu 188. kohal. Tartu suusamaratonil olen saanud parimana eelmise kümnendi lõpus 155. ja 146. koha, pärast seda on koht iga aastaga kehvemaks jäänud, kuid sõiduaeg oluliselt mitte. Arvestades vanust, 50, ja kümnendipikkust innuka harrastussportlase pagasit, on selge, et ega sportlikku arenguhüpet enam loota maksa. Ja see tähendab, et ei maksa ka treenimisega fanaatiliseks, paadunuks, sõgedaks, teaduslikuks, detailideni süsteemseks jne minna.
Sama soovitan igaühele. Ärge arvake, et kui olete ainult 40 või kõigest 30, siis treenides samade põhimõtete järgi ja sama läbimõeldult nagu Farah, Taaramäe või Northug, kaasates kogenud treenerid ja liitudes entusiastliku treeningurühmaga, olete valinud parima ja ainuõige tee. Ei, käitudes nagu wannabe-tippsportlane – selle erinevusega päristippsportlastest, et te ei jõua mitte kunagi ühelegi olulisele võistlusele (mingi veteranide EM selleks küll ei liigitu!) ega võida ühtegi kaalukat medalit (kui te ei pea ekslikult selleks Tartu rattaralli veteranide arvestuse esikohta) –, lasete, nagu öeldud, spordil end üksnes orjastada.
Alles siis, kui toimite oma tõelise sisetunde ja südametahtmiste ajel – kui te ei aja näpuga plaanist järge, et uhh, täna õhtul (kuigi tööpäev oli väsitav) on plaanis 25 km jooks keskmise pulsiga 140, vaid otsustate spontaanselt, et vau, täna on ilus ilm ja jalad tunduvad lennukad, teeks hoopis 8 km fartlekki... ei, parem teen 5 km tempokrossi (ja pulssi ei vaata!) –, alles siis hakkate aru saama, millist rõõmu ja vabadust ja tõelist joovastust pakub sport.
